Raamatupood on kui kohalike inimeste peegel
16. detsember 2017, 20:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muidugi ärritas mindki Prisma jõulukampaania "Jälle raamat?". Seda enam, et üks selline nina kirtsutava poisikesega reklaamplakat jääb Tartus mu tööle viiva tänava äärde. Mis seals ikka. Kui mingi lollus teid ärritab, siis parim viis sellele reageerida on seda tootjat või teenindajat vältida.
Aga kui lapsepõlvele tagasi vaadata, siis nagu ei meenu, et vanemad või sugulased oleks mulle sünnipäevaks või näärideks raamatuid kinkinud. Meelde on ikka jäänud kokku kleebitavad lennuki- ja laevamudelid ning Saksa DVs toodetud mänguraudtee. Ja üks puldist juhitav auto, mille kinkis mu tädi ja mille ma kohemaid tema suureks meelepahaks lahti lammutasin.
Ma muidugi vabandan vanemate ja sugulaste ees, võib-olla olen tõesti mõne teile olulise raamatu kinkimise unustanud. Ilmselt on põhjus selles, et meie kodus olid raamatud ja lugemine väga tavalised ning seega oli raamatu kingiks saaminegi väga tavaline.
Küll on mul aga teismeeast meenutada mitut kingitud raamatut. Näiteks klassijuhatajalt sünnipäevaks kingiks saadud Mati Kilbi "Neljavärviprobleem". Raamat, mida ma ise poleks kunagi kätte võtnud. Ent kohusetundest läbi loetuna avaldas see mulle sügavat muljet. Selgus, et sel jube keerulisel matemaatikal, mida meile kui gümnaasiumi reaalklassi õpilastele söögi alla ja söögi peale õpetati, on täiesti konkreetsed rakendused ning, üllatus-üllatus, ka põnev lahenduslugu. Lisaks jõudis minuni, et geograafia pole ainult jõgede ja pealinnade nimede peast teadmine, vaid selles on palju põhjalikku rehkendamist. Neile, kes pole neljavärviprobleemist midagi kuulnud, siis see on matemaatiline küsimus, kas piisab neljast värvist maakaardi värvimiseks, nii et iga riigi külg puutuks kokku vaid temast erinevat värvi naabriga.
Meenuvad ka sünnipäevaks saadud Aldous Huxley "Hea uus ilm" ja Pertš Zeithuntsjani "XX sajandi legend," mis panid mind austama poliitilist ulmet ja absurdi. Klassiõe kingitud "Kääbik," mille ma, tõsi küll, olin selleks ajaks juba kaks korda läbi lugenud, rõõmustas samuti mind väga. See veenis mind, et sellised inimesed nagu hingesugulased on tõesti olemas ja neid tunneb ära ühise kirjandusmaitse järgi.
Lapsepõlvest saadud raamatunakkus tähendab tänapäeval seda, et kui ma mõnda võõrasse linna satun, siis esimeses järjekorras otsin sealt üles raamatupoe. Minule näitab raamatupoe sisu kõige paremini seda, millised inimesed siin elavad ja mis kohalikke inimesi huvitab. Nii on kõikides Ida-Euroopa raamatupoodides väga pikk ajalooteoste riiul. Ajalugu on endiste sotsialismimaade kodanike kirg. Teema, mille ülesvõtmisel jätkub juttu kauemaks. Eesti raamatupoode iseloomustab igasugu esoteerika-, alternatiivmeditsiini- ja eneseabiraamatute ohtrus. Vaatepilt, mis minu kui teadlase meele väga süngeks teeb. Selles valguses ei saa imestada, et paar aastat tagasi kutsuti ühe Ida-Viru põhikooli teadlaste ööle esinema astroloog.
Läti ja Leedu raamatupoodides jääb aga silma veider tendents, mida ma kardan ajapikku Eestissegi jõudvat. Nimelt on sealsetes poodides väga rikkalikud lastekirjanduse letid, samas kui täiskasvanutele mõeldud romaanide, luule- ja novellikogude valik on õige kitsuke. Millest see räägib? Minu arvates sellest, et lastevanematel on endiselt harjumus oma lastele raamatuid osta ja ilmselt siis neid ka kingikotti ja ehk isegi jõulusussi sisse sokutada. Küllap teatakse juba enda kogemusest, et need nohikud, kes kooli ajal raamatuid neelasid, on end täiskasvanust peast osanud mõne sooja koha peale nihverdada. Ja milline lapsevanem ei loodaks, et tema võsuke kunagi mõnele kõrgele kohale saaks?
Paraku on nii, et meie kui ahvist arenenud liik saame suure osa teadmistest ja harjumustest eeskujusid jäljendades ehk siis oma vanemaid ahvides. Kui te lapsevanemana ise raamatuid ei loe, siis on väga vähe tõenäoline, et teie lastest saaksid tühja koha pealt paljulugenud bibliofiilid. Nii et kui te järgmine kord ahastate laste raamatupõlguse üle, siis küsige kõigepealt endalt, millal te ise viimati mõne romaani viitsisite läbi lugeda. Kallid lapsevanemad, võib-olla lasete seekord jõuluvanal hoopis teile endale mõne raamatu tuua ja võtate aega ka lugemiseks?