Viru vanglas makstakse eesti keele õppimise eest palka
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti kõige rangema režiimiga kinnipidamiskohas − Viru vanglas − püütakse vangidele anda aina rohkem võimalusi kontakteeruda välismaailmaga, et neil oleks vabanemisel võimalikult lihtne ühiskonda sulanduda. Samal eesmärgil stimuleeritakse vangide eesti keele õpet rahaga.
Enne Viru vanglasse sissepääsemist peame paar päeva varem saatma justiitsministeeriumile nimekirja nendest tehnikavidinatest, mida kavatseme kaasa võtta, alates mobiiltelefonidest ning lõpetades fotoobjektiivide ja nende seerianumbrite loeteluga. Seda kõike muidugi turvakaalutlustel. Pääslas valgustatakse läbi nii inimesed kui nende kandamid, kontrollitakse fotoaparaatide ja nende tarvikute seerianumbrite vastavust nimekirjale.
Õpivad ja töötavad
Ekskursante juhatatakse mööda vangla sektsioone nii, et vange nad eriti ei näe. Päeval on vangid kas tööl, õpivad või istuvad oma kambris. Kõiki hoiatatakse enne, et vangide pildistamine ja filmimine on keelatud.
Viru vanglas asub ka noorteosakond, kuhu on koondatud alaealised süüdimõistetud üle Eesti. Siin õpivad nad samamoodi nagu nende eakaaslased vabaduses, samamoodi on neil võimalik tegelda huvitegevusega: harrastada kunsti, muusikat või sporti. Vangla direktor Anu Möldri vastab küsimusele, kas on tõsi, et alaealised on kõige probleemsem kontingent, jaatavalt. "Eks probleemid tulevadki sellest, et nagu lastele ikka, tuleb mitu korda üle korrata, mida tohib ja mida mitte," sõnab ta. Positiivse tendentsina märgib ta, et alaealiste arv vanglas näitab pidevat langustrendi, sest aina rohkem rakendatakse kriminaalse käitumisega laste suhtes alternatiivseid mõjutusvahendeid.
Viru vanglas saab omandada nii põhi-, kesk- kui ka kutseharidust. Kaks vangi omandavad praegu kõrgharidust.
Paljud on harjunud arvama, et tänapäeva vangla on justkui mingi sanatoorium, niinimetatud eurovangla, kus kinnipeetavaid maksumaksja raha eest poputatakse. Päris nii see pole, kuid tõsi, mõned reeglid on siin teistsugused kui tavaelus, näiteks tasuta hambaravi.
Süüa antakse vanglas kolm korda päevas, kuid mingit restoranimenüüd pole. Neile, kellele on liha näiteks meditsiinilistel või religioossetel kaalutlustel vastunäidustatud, pakutakse ka lihavaba toitu. Aga menüü koosneb tavaliselt pudrust, teest ja saiast hommikul, lõunaks on praad ning õhtusöögiks supp. Need, kellele sellest väheks jääb, saavad vangla kauplusest endale toiduaineid tellida, kui arvel raha on. Vangid ise poes ei käi, vaid vanglaametnik toob tellitud kraami neile kambrisse. Need on siin kas ühe- või kahekohalised.
Numbritoad kohtumisteks lähedastega
Kui vangla "mugavustest" veel rääkida, siis siin on olemas ka oma "hotell" ehk kambrid pikaajaliseks kohtumiseks lähedastega. See tähendab, et kord poole aasta jooksul on vangil tavaliselt õigus viibida 24 tundi oma lähedase inimesega sellises "numbritoas". Tegelikult ei erine need kambrid eriti klassikalistest peretubadest hotellides. Siin on eraldi magamistuba koos kaheinimesevoodiga ning elutuba, kus on pehme mööbel, telekas ja kööginurk nõudega, duširuum ja WC. Sellise toa kasutamine on siiski tasuline.
Viru vanglas on ka palvela, mis on kogunemispaik nii kristlastele kui moslemitele.
Kui vangide olmest veel rääkida, siis seaduse järgi on kõik vangid kohustatud käima tööl, kui neile seda jätkub ja sellekohane korraldus antakse. Iga vanglasse saabuv kinnipeetav alustab siin oma tööelu aga majapidamistöödest: kas koristaja, prügi sorteerijana vms. On olnud juhtumeid, kus vangid keelduvad töötamast, viidates tervislikule või muule põhjusele, kuid tegelikult ei pea seda tööd endale piisavalt väärikaks. Siis ootab vangi tavaliselt karistus. Kõige rangem neist on kartserikaristus. See on vangi isoleerimine eriti askeetlikusse ruumi, kus pole isegi voodit ja magada tuleb põrandal.
Vangi töötasu on 64 senti tunnis, millest võidakse veel maha arvestada näiteks vangi vastu esitatud nõuded. Teine tera on aga vanglatööstus − see on eraldi ettevõte, mis tegutseb vangla territooriumil. Siin on umbes 80 töökohta ja Viru vanglas hõlmab see pesulat, metalli- ja puidutööstust. Siin valmistatakse näiteks mööblit, puusärke ja tuhaurne, samuti Stovemani kaubamärgi all saunakeriseid ning grille, mida lisaks Eestile müüakse ka näiteks Põhjamaadesse. Vanglatööstusse aga igaüks ei pääse − see on ihaldusväärne töötamise koht. "Siia saavad need, kes tõesti tahavad tööd teha," sõnab vangla direktori asetäitja Ain Anslan. Ja ka palgad on siin hoopis teises suurusjärgus kui tavavangidel.
Aga siin on ka avavangla, kus vangid käivad tööl ümberkaudsetes ettevõtetes ja tulevad õhtuks vanglasse tagasi − avavanglas on 75 kohta ja nende puhul, kes siia pääsevad, peab risk igasugusteks võimalikeks jamadeks olema ülimadal.
Keeleõppepalk
Ent vanglas on veel üks "töö", mille eest vangidele makstakse, ja see on eesti keele õppimine. Eesti keele õppimise tasu määr on 69,03 eurot kuus, millest 30 protsenti makstakse kinnipeetavale iga kuu välja. Ülejäänud 70% tasu igakuisest määrast saavad nad koolituse lõppedes, kui on läbinud õppekava ja sooritanud positiivselt keeletaseme eksami.
Kõik kinnipeetavad, kelle karistusaeg on üle kuue kuu ja kelle emakeel ei ole eesti keel, suunatakse riskide hindamise käigus ka riigikeeletaseme testile. Kui riigikeeleoskus on puudulik, siis planeeritakse õpe vangi individuaalsesse karistusajaplaani, mis koostatakse üle aastase karistusega vangidele. Alla aastase karistusega vangide ja vahistatute puhul on riigikeele testimine ja õppimine vabatahtlik, kuid vangla ülesanne on motiveerida vange keelt siiski õppima.
Riigikeeleõpe planeeritakse nendele kinnipeetavatele, kelle puhul on riskihindamise käigus leitud, et neil on puudulik riigikeele oskus ning vajadus õppida riigikeelt, et vanglast vabanedes Eesti ühiskonnas edukalt hakkama saada.
"Juhul, kui riigikeele õppimise eest tasu ei makstaks, eelistaksid paljud kinnipeetavad õppimisele vangla majandustöödel töötamist (koristamine, prügi sorteerimine jmt), mis annaks kohe küll osalise rahalise sissetuleku, kuid ei tõstaks kinnipeetava vabanemisjärgset konkurentsivõimet vabal tööturul ega toetaks taasühiskonnastumist selliselt, nagu seda teeb parem riigikeeleoskus," selgitab justiitsministeeriumi taasühiskonnastamise osakonna nõunik Emma Bachmann. "Et kinnipeetav ei oleks rahaliselt motiveeritud eelistama töötamist riigikeeleõppele, makstakse riigikeele õppimise eest tasu." Keeleõppele ei allutata välismaalasi ja neid, keda ootab pärast vangistust riigist väljasaatmine.
Viru vangla territoorium on suur: üle 160 000 ruutmeetri ning perimeetri pikkus on 1,6 kilomeetrit. Kõik 11 hoonet on ühendatud omavahel galeriiga, mistõttu on siin võimalik aastaid veeta, ilma et jalg maapinda puudutaks.
Siiski korrutavad vanglaametnikud pidevalt, et vabaduste piiratusele vaatamata on suund sellele, et kinnipeetavatel oleks võimalikult palju kontakte välismaailmaga, eelkõige pere ja lähedastega, et neil vabanedes oleks võimalik normaalset elu alustada ja et nad vanglasse tagasi ei satuks. Nii näiteks saavad vangid nüüd regulaarselt välja helistada. Mobiiltelefonid pole siin lubatud, kuid helistamiseks tuuakse neile kambrisse kaabliga ühendatud telefoniaparaat ning nad saavad kõnekaarti kasutades oma kulul välja helistada. Samuti võivad nad näiteks endale kambrisse teleka või raadio soetada ja neile tuuakse soovi korral lugemiseks ajalehti.
Vaata ka galeriid meie veebilehe esiküljelt!