NUTS 2 ehk Täiesti vale mõte
18. veebruar 2018, 09:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arutelu Eesti majandusedu järgi kaheks jagamise üle selgelt ebatõenäolise lisaraha saamiseks Euroopa Liidust võiks viia küsimuseni, kuidas ilma rehepappi tegemata kogu riigi rikkust suurendada.
Olen alati suure huviga uurinud Euroopa Liidu statistikaameti ehk Eurostati ja Euroopa Komisjoni poolt regulaarselt avaldatavaid regionaalse sisemajanduse kogutoodangu ehk SKT ehk rikkuse regionaalsete erinevuste kaarte. Sealt saab tihti mõne riigi kohta rohkem teada kui terve Lonely Planeti reisijuhi läbilugemisega.
Kes oskaks arvata, et isegi nii jõuka maa kui Suurbritannia sees leidub piirkondi, kus sarnaselt Eestiga jääb SKT elaniku kohta ostujõu põhjal arvutatuna alla 75 protsendi Euroopa Liidu (EL) keskmisest − Lääne-Wales ja mõni veel. Samas on muidugi Suurbritannias ka piirkond nimega Inner London West, kus SKT elaniku kohta on 580 (!) protsenti ELi keskmisest.
Kaardilt leiab ka näiteks laia ja ühtlase Ida-Euroopa vaesuse vööndi, mis ulatub Soome lahest Vahemereni, hõlmates seal ühelt poolt Kreeka ja teiselt poolt Sitsiilia. Või siis allapoole keskmist jäämist tähistava violetse mere südames asetsev jõuka sinise tooniga silma torkav väike Praha saareke. Või et Põhja-Soome SKT elaniku kohta on viimaste andmete järgi ikka alla ELi keskmise − nagu ka SKT suuremas osas Hispaaniast või Portugalist.
Eurostat on jaganud kogu Euroopa Liidu majandusliku territooriumi kolmel tasandil regioonideks ning andnud sellele nomenklatuurile toreda või isegi sümboolse nimelühendi NUTS − Nomenclature des Unités territoriales statistiques. Prantsuse keeles, loomulikult. Inglise ja eesti keeles on sel lühendil mitmeid muid, samuti toredaid tähendusi.
Tänu viimase nädala jooksul palju toetajaid kogunud kahtlase väärtusega ideele Eesti suurema koguse järgmise perioodi eurotoetuste saamiseks kaheks arvestuslikuks rikkuse taseme tsooniks jagada (Suur-Tallinn ja muu Eesti) oleme nüüd kõik targemad ka selles, et tükk meie kodumaast on SKTga elaniku kohta jõudnud üle 110 protsendi ELi keskmisest. See on suurepärane teadmine, mille alusel võiks teha ka muid järeldusi kui idee Brüsselile NUTS 2 pinnal rehepappi teha.
Ennustan samas sellele ideele pikka ja visa püsimist Eesti avalikus debatis.
Pole vahet, et EL on regiooni rahvaarvu alampiiriks seadnud 800 000 elanikku. Pole vahet, et rahandusministeeriumi asjakohast osakonda juhtiv ametnik on poliitikutele viimast tõsiasja väga delikaatselt selgitada üritanud, märkides, et Eesti jaotamisel kaheks me seda kriteeriumi kummagi tekkiva regiooni puhul "tõenäoliselt" ei täidaks. Pole vahet, et kui meie kaval plaan kuidagi enne järgmise eelarveperioodi algust tõesti õnnestuks läbi pressida, siis tähendaks see väga järsku tõukeraha investeeringute kukkumist Harjumaa piirkonnas.
See idee on lihtsalt nii nunnu, üdini nunnu. Kuidas saada rohkem raha lihtsalt kaardile üht kokkuleppelist joont tõmmates − see on peaaegu sama hea kui idee keset padrikut kerkivale kortermajade kobarale romantilist nime pannes need kaks korda kallimalt maha müüa. Juba on näha, et vähemalt üks erakond valitsusest ja üks opositsioonist on plaani "enda omaks" rääkimas.
Eelmiste eelarveperioodide miljardite jaotamisele ei eelnenud nimetamisväärset avalikku debatti. Summad olid abstraktsed, toetuste kasutamise projektid samuti. Isegi tagantjärele pole küsitud, kas need sajad miljonid, mis pole betooni valatud, vaid mitmesuguste tööhõive, sotsiaalse kaasatuse, haldusvõimekuse, ettevõtluse jm "meetmete" kaudu lihtsalt öeldes ära söödud, ikka läksid asja ette. Suur liiklussõlm on vähemalt järgmised 50 aastat siiski reaalselt kasutuses, aga kuidas selle sotsiaalse kaasatusega nüüd oli...
Tõsiasi, et Tallinna ja Harjumaa rikkus on 110 protsenti Euroopa keskmisest, peaks viima hoopis mõtteni, et oleme tänu oma tarkadele ja töökatele inimestele rikas riik ja sellisena peaksime ka käituma. Ehitama välja tänapäevased teed, mis annaksid Ida-Virumaa ja Lõuna-Eesti arengule mitu korda parema väljavaate kui ükskõik missugused ettevõtlustoetused (milline oksüümoron). Soosima kohalike loodusvarade, nagu põlevkivi ja mets, väärindamist. Parandama välisühendusi, eelkõige Kesk- ja Lääne-Euroopa suunal. Kui vaja, siis tuleb võtta laenu, sest oleme selleks piisavalt rikkad ja loodetavasti kasutame laenu targemalt kui eurotoetusi. Raskelt tulnud raha ikkagi.