Lõpetame jutu valeuudistest
17. märts 2018, 22:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailm ei ole mingi ennenägematu valeuudiste rünnaku all, küll nõuab muutunud meedia inimestelt paremat reklaami ja propaganda äratundmise oskust.
On tõenäoline, et Venemaa infooperatsioonidel ei olnud otsustavat mõju USA presidendivalimistele, kuid peame siiski olema tänulikud Donald Trumpile tähelepanu eest, millega oleme hakanud suhtuma meedia ja sotsiaalmeedia ärakasutamisse ja ajakirjanduse muutunud ärimudelitest tulenevatesse kogu ühiskonda ohustavatesse riskidesse.
Kuidas te tegelete valeuudistega (fake news)? Mida teha valeuudistega? Kuidas võidelda valeuudistega?
Olen toimetajana viimase kahe aasta jooksul pidanud neile küsimustele palju kordi vastama, ohkama ja õlgu kehitama.
Miks õlgu kehitama, kui tegemist on nii suure ja ohtliku teemaga? Kogu läänemaailm on selle küsimusega juba kaks aastat maadelnud ja lõppu ei paista − kuigi tundub, et nii nagu Trump selle petliku termini käibele tõi, nii ta ise selle valimatu kasutamisega ka tapab.
Ajakirjanikuna mulle see sõna koos kaasaskäiva mütoloogiaga ei meeldi. Olen seega kannatlikult selgitanud küsijatele, kelle seas on olnud nii välismaiseid kolleege, ametnikke kui poliitikuid, et propaganda ja infooperatsioonid koos selle juurde käiva meediaga manipuleerimisega on olnud olemas mitte üksnes viimastel aastatel, vaid ikka palju-palju kauem.
Nõukogude Liit oli tänapäeva mõistes valeuudiste loomise ja levitamise maailmameister. Piisab, kui mainida kahte näidet kaheksakümnendatest: tuumatalve müüti ja visalt levinud väiteid aidsi pärinemise kohta USA sõjaväe laboritest.
Mõlemad olid lääne meedias laialt levinud ja raudse eesriide vabal poolel ka usutud. Tuumatalve müüt on tänini elujõuline, ehkki midagi teaduslikku selles ei ole ja loodi see nõukogude propaganda teenistuses olnud patsifistlike liikumiste toetuseks Lääne-Euroopas ja USAs. KGB istutas need väited lääneriikide massiteadvusesse tegelikult väga lihtsaid võtteid kasutades.
Nii paradoksaalne kui see ei tundu, siis tänapäeval on samasuguste võltsmüütide levitamine vabas maailmas palju keerulisemaks muutunud. Ajakirjanike võimalused otseallikate poole pöördumiseks ja faktikontrolliks on praegu kümneid kordi paremad.
Samas on muidugi sotsiaalmeedia tulekuga vähenenud toimetatud meedia ja ajakirjanduse tähtsus ja mõju, mis omakorda teeb massiteadvusega manipuleerimise lihtsamaks.
Nii nagu 40 aastat tagasi, on ka nüüd parim kaitse nii-öelda valeuudiste eest professionaalne ja tugev ajakirjandus. Kui ajakirjanikud ja toimetajad teevad oma tööd vastutustundlikult ja hästi, siis pole valede ja propaganda levitajatel palju lootust.
Seda olen ka kolleegidele öelnud ning tihti kohanud äratundmist ja kergendust, kuna ametialane eneseusk ja -kindlus pole moodsas meediaruumis just ajakirjanike sagedased kaaslased. Aga mõned kuud tagasi nägin Euroopa avalike ringhäälingute ehk EBU uudisvahetuse kesktoimetuses Genfis enda suureks rõõmuks siiski toimetajat, kes esimese trafaretse küsimuse peale "valeuudistega" võitlemisest ilmselgelt ärritus ning pidas kõrgendatud toonil monoloogi teemal, kuidas hea ajakirjandus ongi sõltumatu faktikontroll, millest nüüd palju räägitakse, ja seega sadade aastate jooksul äraproovitud kaitsevall kõigi manipulaatorite vastu.
Meediaalase kirjaoskuse parandamine on igal juhul tervitatav. Mitte kooliõpilastele ajakirjanduslike žanrite õpetamisena, vaid teadmise loomisena, kuidas propagandat ja reklaami ära tunda.
Kui teil on teismelisi ja nooremaid lapsi, kes tundide kaupa Youtube'is ja sotsiaalmeedias aega veedavad, siis te saate aru, mida ma silmas pean. Kuidas teha vahet meelelahutusel ja sisul, mis on loodud üksnes mingite kaupade või teenuste müümiseks? Eriti arvestades, et ka pärisajakirjandus üha enam sisuturundusega tegeleb. Inimene, kes noorest peast vaatab andunult juutuuberi tunde kestvat kiidujuttu uue mängukonsooli eelistest, on täiskasvanuna kerge saak igasugusele propagandale.
Tervitatav on ka, et vaikselt hakkavad kaduma topeltstandardid, mida viimased 10 aastat on kohaldatud ajakirjandusele ja sotsiaalmeediale. Nii USAs kui Euroopas on näha märke Facebooki ja Google'i käest vastutuse nõudmisest ärilises ja ka sisulises mõttes.