EKRE ei lepi kolmanda kohaga
25. aprill 2018, 00:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Järgmistel valimistel sõltub, kas Eesti läheb tagasi reformierakondliku ja Eesti suveräänsust sisuliselt mitte millekski pidava peenhäälestuse juurde või jätkab keskerakondliku ja venemeelse populismiga.
Majandusküsimusi ning inimeste soove ja unistusi alahindamata palun ma siinkohal siiski kõigil, nii puudust kannatavatel pensionäridel, palgavaesuses elavatel tööinimestel, senti saagivatel üksikvanematel kui ka tööjõunappuse üle kurtvatel ettevõtjatel mõista: nüüd, nagu kolmkümmend aastat tagasi, oleme jõudnud punkti, kus otsustatakse selle üle, kas Eesti jääb meie ühiseks rahvuskoduks, kas meie maksupoliitika annab võimaluse normaalset ettevõtlust jätkata, kas meie tervishoid jääb solidaarseks ja kõigile kättesaadavaks, kas meie koolid ja ülikoolid lähevad tasapisi üle inglise ja vene keelele või jääb meie haridus eestikeelseks, kas palgavaesusest väsinud eestlased pihustuvad maailma mööda laiali ja asenduvad siin ukrainlaste ja venelastega või suudame me ise hoida ja edasi ehitada oma rahvusriiki. Praegu peame otsustama, kas viiekümne aasta pärast on meie kodumaast järel üksnes Estonia-nimeline europrovints, Vene Föderatsiooni krai või siis suveräänne rahvusriik Eesti.
Tegelikult on lausa hämmastav, et niisugune keskne mõiste nagu riigi ja rahvuse suveräänsus on Eesti praegusest poliitilisest leksikast praktiliselt kadunud ja kui meie teema jutuks võtame, suhtutakse sellesse nagu mingisse 19. sajandi anakronismi. Ehk − kui osundada sotside juhti Jevgeni Ossinovskit − rahvusriiklus on ohtlik üheksateistkümnenda sajandi düstoopia. Me paraku ei jaga seda üleolevat ja rumalat seisukohta. Me oleme veendunud, et üksnes rahvusriiklus tagab eestlastele säilimise ning keelelise ja kultuurilise identiteedi.
Nädal tagasi toimus Reformierakonna suurkogu, kus värske esinaine Kaja Kallas rääkis küll patriotismist, aga mitte sõnagi rahvuslikkusest või rahvuslusest. Eestlastena oleme harjunud, et patriotism võrdub rahvuslusega. Euroopa Liidus see nii siiski ei ole. Dekadentlikus vanas Euroopas tähendab patriotism mitte pühendumust oma rahvusriigile ja rahvuskultuurile, vaid nn euroopalikele väärtustele. Viimased näevad ette aga rahvusriikide tasalülitamist ja rahvuskultuuride nivelleerimist.
Te võite nüüd küsida, kas ma ei pühenda rahvusküsimusele mitte liiga suurt tähelepanu. Kas poleks olulisem rääkida majandusest, tervishoiust, regionaalpoliitikast? Tahan siiski alla kriipsutada, et jõukas elu on võimalik paljudes paikades, alates põhjanaaber Soomest ja lõpetades meie suure liitlase USAga. Meie rahvuskodu, meie keele ja kultuuri häll ja tulevik on aga võimalikud vaid siin, Eestis. Ja seda üksnes olukorras, kus me säilitame oma riigi üle suveräänse poliitilise kontrolli ning kus me säilitame ka eestlaste protsentuaalse ülekaalu rahvastikus. Mõlemad on praegu ohus ja ma ei näe Eestis ühtegi teist poliitilist jõudu, kes seda ohtu täiel määral teadvustaks, sellest avalikult räägiks ja nende ohtude vastu mobiliseeruks.
Peavoolumeedia ja kartellierakonnad püüavad meid veenda, nagu kujuneks valimiskampaaniast duell Reformierakonna ja Keskerakonna vahel. Sotsid, IRL ja Vabaerakond on selles heitluses autsaideritena juba maha kantud ja meist räägitakse üksnes kui vältimatust partnerist, kellega võitja peab valitsust hakkama moodustama.
Selles mõttekäigus on mitu viga. Esiteks ei kavatse me olla kellelegi võtta või jätta mugavuspartner. Meil on oma programm, meil on oma missioon ja erinevalt meie peakonkurentidest liberaalsel tiival oskame me ka läbirääkimisi pidada. Loomulikult on meie eesmärk valitsusse minna ja oma poliitikaid ellu viima hakata, aga me ei kavatse seda teha iga hinna eest. Meil on oma hind, krõbe hind. Selle hinna dikteerib meile ülimaks väärtuseks olev eesti rahvas.
Me nõuame piirivalve taastamist, kooseluseaduse tühistamist, igasugustest pagulaskvootidest loobumist, maksude alandamist, tervishoiusüsteemi ümberkorraldamist nii, et see oleks tõeliselt solidaarne, tagasirändeagentuuri loomist, et ukrainlaste asemel teeksid Eestis normaalse palga eest tööd siit lahkunud eestlased, riiklike kodulaenugarantiide andmist noortele peredele kodu soetamiseks, nelja aasta jooksul Tallinna-Ikla ja Tallinna-Tartu maantee neljarealiseks ehitamist, justiitsreformi õigusriigi ja õigluse taastamiseks, presidendi otsevalimise sisseseadmist, rahvaalgatuse taastamist, deregulatsiooni ja arulagedatest eurodirektiividest loobumist, suveräänset välispoliitikat ja lõdva sisserände peatamist endise Nõukogude Liidu aladelt.
Me anname endale aru, et euro- ja venemeelsed ei taha meile tegelikult midagi loetletust anda. Peame seepärast tegema ennastületavaid pingutusi, et meie eesmärgid ja sõnumid jõuaksid iga viimase kui valijani ja et me suudaksime neid veenda oma pühendumises neile. Meie ühiste pingutuste edust sõltub, kas Eestis jätkuvad ka järgmise nelja aasta jooksul reformierakondlikud peenhäälestused või keskerakondlikud populistlikud eksperimendid.
Tegelikult, kui olla täiesti aus, ei pea ma meie eesmärgiks mitte valimistel paremuselt kolmanda tulemuse tegemist, vaid nende valimiste võitmist. Meie peame olema need, kes dikteerivad uue valitsuse agenda, veavad Eesti seisakust välja, taastavad riikliku suveräänsuse ning viivad uuesti ausse tõeliselt demokraatliku vaba ühiskondlikku diskussiooni austava pluralismi.
Mart Helme 22. aprillil EKRE kongressil peetud kõne on avaldatud lühendatult.