Eesti vajab tugevat Euroopat

Urmas Paet
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Urmas Paet. 
MATTI KÄMÄRÄ
Urmas Paet. MATTI KÄMÄRÄ Foto: Põhjarannik

Maikuu algus on aeg, mil Euroopa ja sealhulgas Eesti tähistab Euroopa päeva. Selle valguses vaatame, mis seisus Euroopa Liit praegu on.

Viimased aastad on ELile olnud ühed tema ajaloo keerulisemad. Korraga on kerkinud mitu suurt probleemi, millele pole kiireid ja üheseid lahendusi, aga ometi tuleb nendega järjekindlalt ning tervemõistuslikult tegelda, et need mured edasi paisudes Euroopa koostööd ohustama ei hakkaks.

Kõigepealt julgeolekumured. Praeguseks on kujunenud unikaalne olukord, kus kõigis ELi liikmesriikides ütleb avalik arvamus, et ka Euroopa Liit peab panustama julgeolekusse ja kaitsesse. Seni on seda nähtud ennekõike NATO ülesandena, kuid muutunud julgeolekupilt on kujundanud olukorra, kus inimesed soovivad ka ELi panustamist turvalisuse suurendamisse. Et kõik võimalikud ressursid, kogemused ja oskused oleksid kaasatud.

Põhjused, miks ELi riikide kodanikud nii arvavad, on regiooniti ilmselt erisugused, kuid tulemus on sama. Nii peavad Kesk- ja Ida-Euroopa, sealhulgas meie kandi inimesed ennekõike silmas Venemaa agressiivset käitumist, Lääne-Euroopa inimesed terrorismi ning Lõuna-Euroopa nii terrorismi kui ka Euroopa lõunanaabruse konflikte ja sellest tingitud põgenikesurvet.

Seetõttu ongi Euroopa Liit lõpuks otsustanud luua Euroopa Kaitseliidu (Defence Union) ehk alustada tegelikku kaitsekoostööd ELi liikmesriikide vahel. Järgmise eelarveperspektiivi kava näeb ette julgeolekukulude kolmekordistamist.

Samuti on uuenenud julgeolekupildis valdkondi, mis ei ole enam klassikaliselt sõjalised, vaid on tsiviilvaldkonnaga tihedalt läbi põimunud, ning nende riskidega tegelemisel peab ELil olema selge roll. Need on näiteks hübriidohtudega tegelemine, küberjulgeolek või ka avaliku arvamuse mõjutamine valeuudiste abil sotsiaalmeedias ja klassikalises ajakirjanduseski.

Ka terrorismivastane võitlus Euroopas vajab tihedat koostööd ning infovahetust ELi riikide vahel. Enamiku viimastel aastatel Euroopa linnades läbi viidud terrorirünnakutest on teinud ELi riikide endi kodanikud, mitte gastrolöörid kuskilt mujalt. Seega tuleb senisest palju tõsisemalt tegelda radikaliseerumise põhjustega ja nende vältimisega Euroopa enda ühiskondades.

Kiiresti kasvav oht on küberrünnakud. Nüüdseks on üheselt selge, et edukas küberrünnak võib maksta ka elusid. On see siis näiteks küberrünnak näiteks tuumaelektrijaama või lennujuhtimiskeskuse või haiglasüsteemide vastu.

Teine oluline ja ka emotsionaalne valdkond, mis Euroopat mõjutab, on põgenikekriis. Arvestades seda, kui palju on sõdu ja muid konflikte nii Euroopa lõuna- kui idanaabruses, põgenikesurve Euroopale igal juhul jätkub. Nüüd on küsimus, millised on Euroopa võimalused seda survet leevendada väljaspool Euroopat, andes humanitaar- ja arenguabi riikidele, kes väljaspool Euroopat põgenikke vastu võtavad ning on konfliktiriigi vahetus naabruses. Samuti Euroopa võimekuses osaleda ja mõjutada poliitilisi protsesse, mis peaksid konfliktiriikides rahu taastama.

Teine osa teemast on see, kuidas on võimalik Euroopa sees kokku leppida põgenike vastuvõtus nii, et vähendada survet neile riikidele, kuhu otsene põgenikevoog suundub. Näiteks Itaalia, Kreeka ja teised Lõuna-Euroopa riigid. Samas tuleb vältida Euroopa-siseseid pingeid, mis on juba tekkinud sellest, et ühtki head ja toimivat lahendust pole seni leitud.

Siiani pole selget ettekujutust, milline saab olema ELi ja Suurbritannia suhe pärast seda, kui Suurbritannia EList järgmise aasta märtsi lõpuks ka tegelikult lahkub. Kas ja millisel kujul hakkab ta osalema Euroopa ühisturul, millised saavad olema teiste ELi riikide kodanike õigused Suurbritannias ja vastupidi.

Olukorra teeb Euroopale keerulisemaks ka ebastabiilne ja ettearvamatu suhete seis pikaajalise kõige olulisema liitlase USAga. Pärast Trumpi asumist USA presidendikohale on USA loobunud vabakaubanduslepingukõnelustest ELiga, taandunud kliima soojenemise vastase võitluse eesliinilt ning nüüd on ähvardamas Euroopat koguni kaubandussõjaga. See kõik ei ole praeguses maailmas mõistlik areng, sest nii Euroopale kui USAle on põhilised konkurendid maailmas hoopis teistsuguseid väärtusi järgivad Hiina ja Venemaa, aga mitte USA ja Euroopa teineteisele. Seega tuleks jätkuvalt pingutada selle nimel, et Euroopa ja USA liitlassuhet hoida ja arendada.

Alati on ELi riikide inimestele oluline ka majanduse tervis. Viimasel ajal läheb Euroopa majandusel taas päris hästi, kuigi mõnedes riikides kummitab suur tööpuudus ja just noorte tööpuudus, mis tekitab pessimismi ja negatiivseid hoiakuid ka suhtumises Euroopa Liitu.

Peale eespool nimetatute on Euroopa ees suuri muresid veelgi − on see siis keeruline suhete seis pikaajalise partneri ja naabri Türgiga, kel on ka oluline roll Süüriast lähtuvate põgenikega tegelemisel, või suhted Venemaaga, mis on jõudnud ummikseisu, sest ei paista mingitki Venemaa soovi suhteid läänemaailmaga parandada. Keerulised on ka lood energiajulgeoleku tagamisega, kus sõnad ja teod näiteks Nord Stream 2 puhul lahku lähevad ning Euroopa energiasõltuvus Vene gaasist suureneb.

Seega suuri muresid ja väljakutseid Euroopal jätkub. Aga samas ei tohi unustada ka seda, et alles on kõik see oluline, mida Euroopa Liit on oma eksistentsi jooksul saavutanud. Ja seda on rohkem kui ükskõik kus mujal maailmas. Alates Euroopa ühisturust, inimeste, kaupade ja teenuste vabast liikumisest, ühisest rahast, vaesemate riikide toetamisest ja paljust muust kuni tõsiasjani, et Euroopa Liidu liikmesriigid omavahel ei sõdi, olgugi et ajalugu on nii mõnegi praeguse ELi liikmesriigi vastasseise täis.

Eesti on Euroopa Liidus olemisest palju ja põhimõtteliselt võitnud ning meie huvides on ka tulevikus tugev Euroopa, mis suudab vastu seista maailma turbulentsidele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles