Vägivald pole pere siseasi
18. mai 2018, 09:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul on hea meel anda täna koos justiitsministriga juba teist korda üle vägivallaennetuse autasud. Tänaste autasu saajate lood näitavad ilmekalt, kui vaevaline on olnud teekond sellise tunnustuseni meie ühiskonna poolt. Sest raske on saada tunnustust tegelemise eest probleemidega, mida keegi ei oska märgata. Õnneks on ajad muutunud, sestap see tähelepanu − nii teie tööle kui ka sellele, miks te peate sellist tööd tegema.
Eesti esimese pere- ja naistevastase vägivalla elanikkonna uuringu läbiviija Iris Pettai on meenutanud seika selle sajandi algusest, kui Eesti poole pöördus ÜRO kuritegevuse ennetuse programmi võrgustik. Eestlastel paluti testida üht rahvusvahelist metoodikat naistevastase vägivalla uurimise kohta. Intervjueerida tuli 100 naist, kes olid olnud vägivalla ohvrid.
Iris meenutab: "Nägime tohutut vaeva, et selliseid naisi leida. Pöördusime kõikvõimalikesse institutsioonidesse: politsei, sotsiaalosakonnad, varjupaigad. Kõikjal öeldi, et neil ei ole mingeid kokkupuuteid selliste naistega ja üleüldse Eestis naisi ei peksta ja hoopis vastupidi, meil kingitakse naistele lilli ja hoolitakse neist. Parimal juhul peeti seda süütuks peretüliks, millesse kõrvalseisjad ei peaks sekkuma. Kui tuttavate ja sõprade kaudu saime 100 naist kokku ja neid intervjueerisime, siis selgus, et pea kõigil oli kas isiklikke kogemusi vägivallaga või nad soovitasid, keda võiks küsitleda. Teema oli tõeline tabu, sellest räägiti vaid omade ringis, kui sedagi."
Võrdluseks andmed värskest politseiajakirjast Radar: lihavõttepühade ajal 2018 sai politsei 124 lähisuhtevägivalla teadet.
Vägivalla puhul süüdistati toona tihti ohvriks langenud naisi, kes oma näägutamisega kutsuvad esile füüsilise vägivalla. Kui löön neil päevil ajalehe lahti, näen paraku, et selliste hoiakute hõllandus on endiselt kusagil alles.
Natuke on ikka süüdi ka ohver − isegi kui mööndakse, et tema suhtes pandi toime kuritegu, oli ta siiski pisut naiivne ja rumal ja põhjendamatult kergesti mõjutatav, võib-olla vaimselt ebastabiilne. Vabandust, aga need on pigem süütegu raskendavad, mitte kergendavad asjaolud − kui kasutatakse ära hapras hingeseisundis inimesi.
Aastate jooksul valminud teadustööd on aidanud seda teemat kapist välja tuua ja hoida avalikkuse tähelepanu all. Uuringud ja faktid aitavad kummutada müüte. Näiteks seda, et Eestis tuleb perevägivalda üliharva ette ja et oma naist peksab ja kohtleb vägivaldselt vaid mõni üksik asotsiaal või alkohoolik. Praegu teame, et perevägivald on ka Eestis kahjuks levinud ja igapäevane nähtus, millel võivad olla rasked tagajärjed.
Aga kas nende teadmiste tulemusena on muutunud ka meie elu? Julgen väita, et nüüd juba on. Me lõhume vaikimise ja teadmatuse müüri. Me pakume abi. Ja sellepärast inimesed ka otsivad seda abi. Me saame teada, me saame oma ühiskonna peegelpildile otsa vaadata, tunnistada ja õppida paremini abistama. Ka selle kevade eriti jõhkrate mõrvade taustal Ida-Virumaal oli lähisuhtevägivald. Politsei tunnistas, et ei osanud aidata − ja lubas õppida. See on väga-väga suur ja oluline asi − tahe öelda, et veel ei suutnud parimal moel, ja lubada avalikult, et õpime.
Me elame Eestis, kus iga kümnes kuritegu on perevägivallakuritegu. 2/3 neist on omakorda teod, mis on seotud praeguse või endise paarisuhtega.
Perevägivalla juhtumite puhul oleme jõudnud selleni, et 2016. aastaks saavutasime praeguse statistilise haripunkti, küündides 3017 registreeritud perevägivalla juhtumini. See on halb uudis, mis tähendab, et 3017 korda aastas tehti kellelegi haiget.
Samas on see − kahjuks − ka hea uudis, mis meile kinnitab, et ohver tunneb ennast meie seas juba julgemana ja hakkab praegu tihedamini kui varem talle haiget teinud inimesele vastu.
Murettekitav on ka seksuaalkuritegude arv, mis küündis eelmisel aastal viimase kümne aasta kõrgeima näitajani, mis on 557 seksuaalkuritegu. Kõigist registreeritud seksuaalkuritegudest 2017. aastal moodustasid 93% alaealise kannatanuga seotud seksuaalkuriteod. Me räägime väikestest lastest, kes on ohvrid omaenese kodus. Need 500 menetlusse jõudnud juhtumit toovad kaasa laste aitamise, kuid me peame nendeni jõudma varem. Enne kui need juhtumid aset leiavad.
Ka selle statistika taga võib olla parem teavitus, suurem julgustus rääkida. Otsida abi.
Vägivald ei ole mingi pere siseasi, vaid ühiskonna probleem. Tänane auhind tunnustab neid, kes teevad iga päev tööd selle nimel, et meil oleks vähem möödavaatamist ja rohkem märkamist. Kes soovib, võib probleemile ka hinnasildi panna: tagasihoidlike arvestuste kohaselt maksab perevägivald Eesti riigile igal aastal üle 100 miljoni euro.
Iris Pettai oli üks neist, kes selle summa välja arvutasid. Oma teaduslikele uurimistöödele tuginedes on Iris loonud uusi tööriistu, olgu nendeks siis koolitused, infolehed või Tallinna ülikooli sotsiaaltöö ja Tartu ülikooli õigusteaduskonna magistrantidele samateemaline õppeprogramm. Kuid Iris ei sisusta ainult tööriistakasti, vaid paneb tööle ka ise käed külge. Ta koolitab spetsialiste, tudengeid, õpib ja harib end ise, jagab Eesti kogemusi ja praktikat piiri taha, õpetab enda ümber olevaid inimesi ja aitab luua poliitikat, mis ütleb vägivallale selgelt "ei". Mul on rõõm ja au, et Iris Pettai saab täna tunnustusauhinna.
Presidendi kõne lühendatult eile toimunud vägivallaennetuse tunnustusauhindade üleandmisel