JUHTKIRI: Ravi jõumeetodil
/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
22. mai 2018, 11:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haiglad ja tervishoiuteenuste kättesaadavus on ühiskonna tundlikumaid valdkondi. Seal ette võetavad eksperimendid tõenäoliselt heaga ei lõpe. Just eksperimendiks võib aga pidada seda kavas olevat uuendust, millest räägib tänases Põhjarannikus ilmunud artikkel: raha kokkuhoiu mõttes otsustas Narva haigla juht kolida väikesed patsiendid spetsialiseeritud lasteosakonnast ajutiselt ümber üldisesse teraapiaosakonda, kus neid hakatakse ravima kõrvu kõikvõimalikes konditsioonides olevate tädide ja onudega.
Oletame, et selle pealt õnnestubki säästa, kuid säärase kokkuhoiu eest tuleb maksta kõrget mittemateriaalset hinda − ühiskonna usaldus haigla vastu langeb kohe kindlasti senisest veelgi madalamale.
Veel on värskelt meeles, kuidas Narva aktiivsetel emadel õnnestus 2016. aasta lõpus saavutada seda, et lasteosakond alles jäeti ning see oma seinte vahel ja endistes palatites edasi tegutseda sai. Toona, valimisaasta künnisel, astusid linlaste toetuseks välja linnavolikogu tegelinskid. Ning juba siis oleks pidanud kõigile selgeks saama, et seda 20 voodikohaga osakonda ei tasu puutuda, kuniks see väikeste patsientide tervise nimel tegutsema on võimeline.
Mõnedele narvalastele ja ühes nendega ka Põhjaranniku toimetusele tundub, et Narva haigla püüe korraldada haigla tööd nelja kuu jooksul ilma lasteosakonnata on proovisamm järjekordse katse poole see osakond sootuks sulgeda. Umbes nii, et vaadake: õnnestus ju! Ent kui lastevanemad jätkavad oma kompromissitut võitlust juhmi juhtimispoliitikaga, mis nende kodanikuimmuunsuse kõvasti proovile paneb, siis võib Narva haigla näide ka paljudes teistes kohaliku elu valdkondades vägagi kasulikuks osutuda.
Praegu, mil uudis lasteosakonna ajutise sulgemise kohta juba massidesse on imbumas, on antud Narva juhtkonnale ja talle alluvale haiglale veel üks võimalus taastada status quo, et murelikke inimesi rahustada. Ideaalis aga tasuks nii tähtsate asutuste juurde luua tõeliselt ühiskondlikud järelevalvenõukogud. Haigla praegune nõukogu on pigem kui rahaauk mitmetele volikogu liikmetele − nagu näiteks kohalik kriminaalne autoriteet Fjodor Ovsjannikov −, kes suudavad osavõtlikkust ja taktitunnet üles näidata vaid lähenevate valimiste eel.