Omavalitsuste töö saab otsa?
/nginx/o/2017/12/20/7424561t1h0fdc.jpg)
24. mai 2018, 08:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hoolimata sellest, et poliitilises retoorikas kõlab pidevalt jutt omavalitsuste rolli ja vastutuse suurendamisest, jääb nende sisuline mängumaa ja otsustamisõigus kitsamaks.
Praeguse valitsuse koalitsioonileppessegi sai kirja, et haldusreformi viiakse läbi omavalitsuste otsustusõiguse ja vastutuse suurendamiseks ühiskonnaelu juhtimisel ja korraldamisel. Ei mingit juttu sellest, et linnu ja valdu pannakse kokku kulude kokkuhoidmiseks.
Tõsi, formaalselt ongi omavalitsustele üle tulnud mõned kohustused, mida varem täitsid maavalitsused. Näiteks abielusid registreerivad ja lahutavad nüüd maakonnakeskuste omavalitsused. Lisandusid ka mõned sotsiaalhoolekande teenused.
Ent üldjoontes on tegu siiski vaid bürokraatlike ülesannete täitmisega, kus reeglid on üleriigiliste seadustega paigas. Sama puudutab ka paljusid teisi kohustusi, mida kohalikud linnad ja vallad on aastaid täitnud. Olgu selleks toimetulekutoetuste või õpetajatele palgaraha väljamaksmine, mis on põhimõtteliselt riigi määratud rahasummade ja omavalitsustele suunatud raha topeltülekandmine.
Keskvõimu poolt mitmesuguste regulatsioonidega omavalitsustele rajatud puuris on vabakava jaoks ruumi endiselt napilt ja seda ei paista kusagilt ka juurde tulevat. Erandiks on vaid need vähesed omavalitsused, kes võidavad koos uute elanikega ka tulumaksu juurde või kelle eelarves on tugev osakaal maavarade kaevandamisest laekuval ressursitasul. Seal saab tõesti teha suuremaid valikuid ja plaane. Mujal on need ettevõtmised võimalikud vaid Euroopa Liidu projektide abil. Aga euroraha jääb edaspidi vähemaks.
Igapäevases rutiinis taandub omavalitsuse töö koolivõrgu kooshoidmisele, rahvamaja, spordihalli ja lasteaia kütmisele, tänavate hoolduse ja prügiveohangete läbiviimisele.
35 000 elanikuga Kohtla-Järve on üks Eesti suuremaid linnu. Märtsikuisel volikogu istungil oli päevakorras viis küsimust. Aprillis kolm. Üks-kaks istungit veel, siis tuleb suvevaheaeg. Volikogul polegi suurt midagi arutada. Tänavune aukodanik on valitud ja laen võetud. Eelarve on suuremate vaidlusteta kinnitatud ja selle järgi elataksegi. Eks näis − võib-olla tuleb ära koputada veel mõned lisaeelarved. Ehk toob mõni ettevõtja volikogu ette detailplaneeringu.
Ega linnavalitsuseski tohutut teemade üleküllust ole. Näiteks selle nädala istungil oli viis küsimust, kus anti load kahe laada ja ühe rahvapeo korraldamiseks ning tunnistati nurjunuks kaks hanget. Kõik.
Võib ju mõelda, et Kohtla-Järve linn ei pruugi olla Eesti omavalitsustöö musternäidis ja mujal pole elu nii tuim − osatakse leida rohkem asju, millega tegelda, või käib parajasti võimuvõitlus või luuakse ühisrinnet mõne tehase või karjääri vastu.
Mõnel pool nähakse samas kõvasti vaeva kohaturundusega, et meelitada oma linna või valda uusi elanikke, investoreid ja turiste. Kuigi kohaliku omavalitsuse korralduse seadus otseselt ei kohusta, pingutavad paljud omavalitsusjuhid ise ka selle nimel oma kandis, et ettevõtlus edeneks. Osa jällegi hoidub sellest, et mitte libastuda ja tekitada liigset kapo huvi. Alalhoidlikumad süvenevad justiitsministeeriumist saadetud voldikusse "Kuidas vältida huvide konflikti omavalitsuses?".
Kuid tõsiasi on, et suuremaid ja sisulisi asju, kus omavalitsustel tuleb teha olulisi otsuseid, jääb üha vähemaks. Investeerimisvõime on nõrk. Suurem osa munitsipaalvarast on erastatud. Kohalikud maksud praegusel kujul on naljanumber, mis ühtegi omavalitsust ei aita.
Riigigümnaasiumide loomine tähendab muu hulgas seda, et ka kohaliku hariduse kujundamisel jääb linnadel ja valdadel sõnaõigust aina vähemaks. Võimalik, et hariduse kvaliteedi seisukohast pole see sugugi halb. Aga kui juba gümnaasiumidega see tee end õigustab, siis tekib varem või hiljem põhjendatud ootus, miks siis põhikoolid peaksid veel omavalitsuste halduses olema.
Mis jääks siis kohalike omavalitsuste rolliks peale teede rookimise ja parandamise, prügiveo ja jaanipäeva korraldamise? Lõppude lõpuks pakub kindlasti keegi välja, et nende asjade korraldamisega saaksid efektiivsemalt kõikjal riigis hakkama maanteeamet, keskkonnaamet ja riigi loodav Jaanitule Sihtasutus.
Üldisem küsimus on, kas Eesti peaks liikuma senisest veelgi tsentraliseerituma riigi juhtimise poole. Sel oleksid Eesti väiksuse juures kindlasti oma plussid. Vähem tegevuste dubleerimist ja segadust. Näiteks selles, kus lõpeb vallatee ja kus algab riigitee, kus sõidavad tasuta maakonnaliinid ja kus tasulised linnaliinid või vastupidi.
Kui aga eesmärk on tugevdada omavalitsusi, siis tuleks anda neile rohkem iseseisvust ja sisulisi küsimusi, mille üle oleks õigus otsustada. Millises suunas liikuda, võiks olla tähtis teema ka eelseisvate riigikogu valimiste kampaanias.
Põhjus, miks mullu toimunud kohalikel valimistel jäi osalus tunduvalt väiksemaks kui neli aastat tagasi, võib osaliselt seisneda ka selles, et valijadki tunnetavad, et kohalikust võimust sõltub üha vähem.