Käed eemale Tallinna lahest!
6. juuni 2018, 17:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küll on hea, et paljud olulised asjad on saanud Eestis tehtud enne, kui tekkis laialdane komme raevukalt vastu olla.
Kujutage ette, kui Tallink poleks alates 1990. aastatest oma laevastikku üles ehitanud ja mõni eraettevõtja tahaks nüüd anno domini 2018 Soome lahele käima panna kolme reisilaeva, mis väljuksid kokku kümmekond korda päevas Helsingisse. Millist reaktsiooni võiks ennustada?
Esiteks − Tallinna vanalinna unikaalne ja väärtuslik kilukarbisiluett saaks rängalt rikutud. Need terminalihooned ja kümnekorruselise maja kõrgused hiiglaslikud laevad varjaksid linna täielikult ära. Isegi kui mõni neist oleks kaetud kunstiga, siis ikkagi oleks küsimus mahtudes ja kunst võib olla nii rahvale arusaamatu kui liiga rahvalik. Linnast vaadates rikuksid laevad vaate merele, mõnest punktist koguni päikeseloojangule.
Teiseks − kas te olete vahel Kadriorus kõndides kuulnud, kui kõvasti, läbitungivalt ja kogu keha resoneerima panevalt kõlab sadamast lahkuva laeva vile? Kuidas saab inimeste rahu häiritud, kuidas ruineeritud Tallinna ülikooli tudengite õppetöö? Kas kujutate ette, et pikkadeks piinlikeks minutiteks katkevad presidendi diplomaatilised kohtumised? Millisele põhjatasemele kukuvad Kadrioru ja kesklinna kinnisvarahinnad? Kes selle hüvitab?
Juba Tallinna-Stockholmi teenindavate laevaliinide omanikud saaksid õigusega öelda, et riigile ehk siis meile kõigile kuuluv Tallinna Sadam ei tohiks mingeid pikaajalisi kokkuleppeid kaikohtade kohta sõlmida, kuna see on teatavasti piiratud ressurss.
Ja seda kõike enne, kui oleme jõudnud tegelike lahendamatute probleemideni. Tallinna laht on niigi tohutu keskkonnasurve all − kuigi viimaste aastakümnete linnavalitsuse targal juhtimisel on tehtud väga suuri samme reostuskoormuse vähendamiseks, rääkimata Reidi teelt ühe sõiduraja mahakärpimisest. Kolm 2500 reisijakohaga tohutut laeva oma kümnete iga päev toimuvate väljumistega heidavad need võidud kohe põrmu.
Laevad põletavad suures koguses fossiilseid kütuseid, paiskavad õhku heitgaase, toodavad väga-väga palju jäätmeid ja reovett. Isegi kui laevandusettevõtjad kinnitavad, et kasutatakse kõige keskkonnasõbralikumaid ja moodsamaid ning Eestis kehtivatele keskkonnanõuetele mitmekordse varuga vastavaid tehnoloogiaid, siis miks peaksime seda uskuma? Lisaks tekitavad suured alused suuri laineid, mis häirivad purjeregattide läbiviimist, väikelaevaliiklust ning põhjustavad erosiooni ja võimalik, et ka suplejate vigastusi ja isegi surma!
Kui me ise oleme nii rumalad ja keskkonnavaenulikud ning valitsus laseb sel kõigel siiski sündida, siis kindla peale pole sama alaarenenud meie Soome naabrid, kes ilmselgelt Eestile sellise agressiooniakti tagajärjel sõja kuulutavad.
Aga võib ka tõdeda, et Tallinna on ülikoolilinn, isegi kahe ülikooli linn. Kui igal aastal paiskub reisisadama lõugade vahelt linna, kesklinna miljoneid turiste, kes tulevad siia sööma, alkohoolseid jooke tarvitama, ostlema ning lihtsalt lõbutsema, isegi kasiinodes mängima, siis mis jääb järele meie ülikoolilinna mainest? Tallinna elavast kultuuri- ja kunstielust? Kalamaja skeenest? Mitte midagi, kümned tuhanded tudengid valivad ilmselt Tallinna asemel Tartu!
Ehk siis: uurida ei ole siin midagi, viige oma mõttetud reisilaevad Narva või Riiga. Seal on ka suurem tööpuudus ning saab lahendada regionaalarengu probleemi või kaks.
On väike tõenäosus, et majanduslik mõtlemine saab neist argumentidest võitu, sest tegemist on ikkagi vana hea Tallinnaga. Aga mine tea.
Kõike kirjeldatut võite ette kujutada, kui olete imestusega jälginud, kuidas Eesti poliitikud viimasel nädalal üksteise võidu hüppavad tselluloositehase vastu olemise rongile − suures koguses ja hulgakaupa. Võita saavad sellest vaid vähesed, kuid massipsühhoos ja pikema kui järgmiste valimisteni ulatuva vaate puudumine on kõikvõimsad nagu sugutung.
On iseloomulik, et viimasena on paanikajooksu suutnud vältida Keskerakond, keda paljud pole senise kogemuse põhjal suutnud kuidagi riigimehelikkusega samastada. Nad on nii pikalt opositsioonis kõige vastu seisnud, et vahelduseks saab ka poolt olla.