Aktsiisi heast küljest

FOTO: Postimees

FOTO: Postimees

Õnnetu Jevgeni Ossinovski ei saa vist jaanipäeva eel ega järel muud kui luksuda. Eesti rahvas kirub maapõhja, sest suur püha nõuab õlut, muid jooke ja siis veel õlut. Mis on juba tõepoolest narkootilise hinnaga. Mis parata, tuleb osta. Või siis see Läti-tuur ette võtta, Mart Juure koostatud vestmik kaasas, et lätlastele nende omas keeles selgitada, kui loll valitsus Igaunijas ikka on.

Ajah, üks seltskond on veel eriti vihane.

Nimelt satuti ükspäev taarasabas jutule professionaalse taarakäitlejaga. Jah, ma ei vali üleüldse ei seltskonda, ei vestluskaaslasi. Ega väsi korrutamast, ärge põlastage inimesi, keegi pole kukkumise eest kaitstud ja kunagi kalli lipsuga uhkeldanu võib teile vastu tulla närustes dressides, nägu pännis, ja õlleraha küsida. Nähtud.

Vaat, proff oli eriti püha viha täis. Kirjeldas: läheb tema ja märkab vilunud silmaga põõsa all või teeservas purki või pudelit terendamas. Kõll ja kümme senti, eks. Läheb ligi − Valmiersmuiza. Või siis meie oma küll, aga eksport, ilma selle tagastustrükita. Petavad inimesi. Oma jao said ka kalevipojad, kes laevalt õlut kaasa toovad, milline jutt paneb kahtlustama, et kunagine nali, kuis me veel hakkame Rootsist odavat viina tooma, saab varsti tõeks.

Nii et teie, kes te pudelikorjajaid põlastate, midagi on teil Ossinovskit kirudes juba ühist, ainult margid erinevad.

Aga, inimesed, otsitagu ikka miskit head ka kõige jaburamates olukordades.

Üks aktsiisi mõjusid on ju tihenenud suhtlemine Lätiga.

Ausalt − mida teist keegi nii väga Lätist teab?

Ise satuti kunagi väga piinlikku olukorda. Mingitel kvalifikatsiooni hävitamise kursustel kuskil, rahvusvahelise seltskonnaga. Baltlased hoidsid muidugi kokku ülejäänud Euroopa vastu, niisiis juhtus, et lugesin mina peast leedulastele ette pesu nende suurvürste, Mindaugasest − kes oli küll kuningas − Vytautaseni välja. Küsib siis läti piiga, et mis ma Lätist tean.

Oh sa plass. Punaseid kütte ei tahtnuks nagu mainida. Midagi ma mökitasin, et ilus loodus ja Riia on ilus ja õnneks on väikesed õlletehased alles, ja oligi nagu õigupoolest kõik. Jäätist kah ei tahtnud mainida. Tarbetute teadmiste teaduskond päästis nii palju, et Kuramaa hertsogiriigil olid kunagi kolooniad, Tobago ja Gambia, aga jälle − kõik. Vähe, väga vähe. Ometi naaber.

Jaan Kross laseb vist "Mesmeri ringis" imestada ühe tegelase läti keele oskuse üle. Millele too vastab, et naabrite keeli võiks ikka osata. Oi häbi, aga ma võiks oma läti sõnavara ühele reale mahutada ning see oleks täiesti seosetu sõnarodu.

Tänu valitsuse totrustele võib see piinlik olukord paranema hakata. Käiakse Lätis, ju siis mitte ainult viinapoes, räägivad, et neil olla muudki hinnad taskusõbralikumad ja, erinevalt meist, kus pea kõik hinnad lõpevad nulli või viiega, võib lätlane südamerahuga tuua kõrtsulauda õlle, mis maksab täpselt 2.37.

Kui juba käiakse, siis keeleandekamatel lihtsalt jääb keel külge. Pisi ja tasa. Viisakamad ja uudishimulikumad taipavad küsida, kuidas midagi küsida, näiteks. On ju kombekas võõrale maale minnes osata kas või nii palju kohalikku keelt, et vabandada oma keeleoskamatust, ülepea vabandada, aitäh ja palun öelda, loomulikult õlu ja numbrid ühest kümneni.

Tasapisi võivad tekkida tutvused, huvi miskitki naabrist teada saada, võib-olla õnnestub sõbergi leida ja nende liigole jõuda. Sellid, kes käinud, on rääkinud, et lätlaste liigo kõrval on eesti jaanituli lihtsalt üks jooming, tants ja tagaajamine tuleohtlikus olukorras. Lätlased mäletavad mingeid vanu kombeid ja täidavad neid tuima balti järjekindlusega.

Sõnaga, kui nii jätkub, et velled lõunanaabrid meile jätkuvalt sõbrakätt, mis teps tühi ei ole, ulatada võtavad, et on põhjust sinnakanti kiikama-kuukama käia, teeb see meid kaht ainult lähedasemaks, lihtsalt naabrist sõbramaks. Mis peaks ju tore olema. Me ei saa ju Lätita, nagu käterätita, teadis Hando Runnel juba tükk aega tagasi.

Lai dzivo Latvija!

Tagasi üles