Erakondade tippkandidaadid saavad suvel kampaaniat alustada
5. juuli 2018, 12:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suve hakul on paljudes valimisringkondades erakondade tippkandidaadid riigikokku paika saamas.
Nagu varem märku andsin, siis võtan riigikogu valimiste lähenedes neil veergudel regulaarselt kaeda, kuidas erakondadel valmistumine kulgeb, milline on parajasti valimistulemuste prognoos ning millest võib saada põhiline valimisteema. Seekord teen esimese vaate valimisnimekirjadele.
Päris paljudes erakondades ongi juba ringkondade lõikes teada, kes kus kandideerib ja kes on esinumber. Eelkõige põhineb see jaotus varasemal kandideerimisel, aga mitte alati, sest enamasti hoiavad rahvasaadikud kinni vaid nendest piirkondadest, kus on hästi läinud või millega on pikaajalisem isiklik side.
Lisaks on ringkonnad väga erinevad suuruse poolest.
Eesti suurim valimisringkond on Harju- ja Raplamaa, kust pääseb riigikokku 14 saadikut ehk kus poliitikute kõnepruugis läheb jagamisele 14 mandaati. Tavaliselt kandideerivad suurimas ringkonnas erakondade esimehed, kes on enamasti ka peaministrikandidaadid. See välistab võimaluse, et erakonna esinumber ei kasuta oma häälepotentsiaali maksimaalselt ära, nagu mõnes väiksema valijate ja mandaatide arvuga ringkonnas võib juhtuda. Eelmistel valimistel sai näiteks Reformierakonna tollane esimees Taavi Rõivas Harju- ja Raplamaal ligi 16 000 häält. Aga Keskerakonna tollane esimees ei kandideerinud koos teiste peaministrikandidaatidega, vaid seadis end üles suuruselt teises ringkonnas ehk Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosas, mis oli talle soodsam, kuna seal elab rohkem venekeelseid valijaid. Savisaar sai üle 25 000 hääle.
Ida-Virumaa ongi üks keeruline ringkond, kus rahvusliku koosseisu tõttu on teistel peale Keskerakonna raske hästi esineda.
Eesti väikseima mandaatide arvuga ringkond riigikogu valimistel on Lääne-Virumaa, kust alates 2011. aastast saab parlamenti viis saadikut. See on üks Eesti raskemaid ringkondi ja mitmetel valimistel pole sealt keegi isikumandaati saanud. Näiteks Reformierakonnal on kolmel viimasel korral olnud iga kord Lääne-Virumaal erinev esinumber. Viimati oli see Valdo Randpere, kel tegelikult maakonnaga suuremat seost ei ole, ning kuuldavasti on piirkond nüüd Reformierakonna keskkontorile juba soovi avaldanud, et neile seekord "Randperet ei tehtaks".
Harju- ja Raplamaal on unikaalse väljakutse ees Isamaa. Esiteks ei soovi praegune esimees Helir-Valdor Seeder tavapärasest piirkonnast ehk Järva- ja Viljandimaalt lahkuda. Veel erakordsem on, et ringkonnanimekirja eelmiste valimiste neljast esimesest kandidaadist pole erakonna eest nüüd välja minemas vähemalt kolm. Juhan Parts on Euroopa kontrollikojas, Marko Mihkelson erakonnast lahkunud, samuti Aivar Riisalu. Esialgse info järgi toob Isamaa sinna esinumbriks nüüd Jüri Luige, kelle kandideerimine oli seni üldse lahtine.
Aga ka sotside esimees Jevgeni Ossinovski ei kandideeri Harjumaal või oma 2015. aasta ringkonnas Ida-Virumaal. Ilmselt on erakonnas jõutud järeldusele, et Harjumaal oleks Ossinovskil keeruline Jüri Ratase ja Kaja Kallasega võrreldavat tulemust saada, ning seetõttu paneb ta end üles suuruselt teises ehk juba mainitud Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita ringkonnas. Ka see on paras risk, kuna Ida-Virumaal ei toonud vene nimi Ossinovskile just ülemäära palju hääli.
Ida-Virumaa ongi üks keeruline ringkond, kus rahvusliku koosseisu tõttu on teistel peale Keskerakonna raske hästi esineda. Seda ka siis, kui kandidaadil on vene nimi ja emakeel, aga ta kuulub lihtsalt "valesse" erakonda. Andres Anvelt on seekord sinna liikudes teinud julge valiku. Näiteks Reformierakonna esinumbri valik Ida-Virumaal on veel tegemata.
Eelmistel valimistel Reformierakonna nimekirja Ida-Virumaal juhtinud Deniss Boroditši lahkumine riigikogust keskerakondliku Tallinna linnaettevõtet juhtima osutab muide ühele probleemile, millega praegu peaaegu kõik erakonnad oma valimisnimekirju koostades valusalt kokku puutuvad. Uute inimeste poliitikasse kaasamine on järjest keerulisem. Mitmed säravamad nimed on viimasel ajal erakondadesse tulnud üldse ministriametist, mitte valimistel osalemise kaudu − viimane selline näide on Janek Mäggi, aga meenutagem ka näiteks Maris Laurit.
Riigikogu maine ja riigikogu liikme kahanenud mõjukus on ainult pool jamast. Päris paljud kõnelused ühe või teise erakonna nimekirjas pakutud kõrgel positsioonil kandideerimise üle on jäänud parlamendi palgataseme taha. See ei ole küll populaarne järeldus, aga riigikogu liikme palga samal tasemel püsimine tõrjub võimekaid inimesi poliitikast üha rohkem eemale.