Seened ja roosinupukesed

Virve Osila, kirjanik MATTI KÄMÄRÄ Foto: Matti Kämärä

Kunagi ütles üks memm, kuuldes majandi elektriku tööõnnetusest, et oh jummel! − kuda see küll juhtuda sai, ta pidi olema ju ülemuste poolt konstrueeritud…

Nojah, mis suurt vahet instrueerimisel ja konstrueerimisel ikka on, võõrsõnad mõlemad. Mina aga olen sünnist saati sedapidi konstrueeritud, et kui keegi lolli mängib või midagi piinlikku teeb, siis istun mina, silmad häbi täis, pea õlgade vahel ja süükoorem südamel − justkui oleksin ise kurguni sõnnikus. Praegusel sõna otseses mõttes hapukurgihooajal − olen tänavu teinud juba paar laari malosolka´sid − ei viitsi ma pead murda globaalsete probleemide üle, vaid kissitan silmi piinlike pisiasjade ees.

Mõne päeva eest avastasin, et mul on külmikus veel väike purgike mulluseid marineeritud seeni. Et need suupärased on, polnud mul kahtlustki. (Minu seenemarinaadi retsepti kasutas omal ajal toidugurmaan WEND ise.) Säädsin end hilisel keskhommikul koos kohvitassi, singivõileiva ja seentega teleri ette, et filmi ja kerge eine saatel täieliselt üles ärgata.

Kuumal ajal pole penskaril ju kusagile kiiret − elu veereb rohkem tubastes tingimustes. Jõudsin just seene suhu pista (mmuah!), kui algas reklaami aeg. Esmalt tutvustati mulle jalaseent, seejärel küüneseent ja kui tupeseenega neiu ekraanil lubas varsti iseendaks saada, oli minu seentenautlemisel ots peal.

 Mulle oli, on ja jääb arusaamatuks, kellele need totakad, vahel lausa piinlikkust tekitavad reklaamid mõeldud on.

Võdistasin õlgu ja tõstsin purgikese silma alt ära. Järgmise kohvilonksu ajal läks "Hollywoodi kõige kuumem täht" heasse kohta, pihustas kempsupotti vi-ai-puud ja siis demonstreeris soolestikust väljutatud pruune rõngaid (mis kangesti kakaoga hommikusöögi rõngikuid meenutasid − need õnneks minu menüüsse ei kuulu, vastasel juhul ei suudaks ma neid kunagi süüa) ja oli õnnelik, et tema roosinupukesed (!?) levitavad nii head lõhna, mida kuulus režissöörgi mõnuga sisse hingab. Kohv jäi tassi jahtuma, võileib pooleli − isu oli läinud.

Nüüd ütleb mõni tarkpea, et teleri ees söömine ongi ebatervislik ja ise olen süüdi. Kõik õige, ega ma vastu vaidle. Aga ikkagi…

Kui nüüd juurdlema hakata, siis mulle oli, on ja jääb arusaamatuks, kellele need totakad, vahel lausa piinlikkust tekitavad reklaamid mõeldud on. Et kui mulle teevad mingid tõved häda, kas ma siis eriarstide poole ei pöördugi?

Mina, jumal tänatud, pole enda peal ei jala-, küüne- ega tupeseent kasvatanud, aga kui mulle mõni niidistik kusagilt külge haakuks, siis pöörduksin kindlasti dermatoloogi ja günekoloogi, mitte reklaamitootjate poole.

Teemat edasi arendades tekib paratamatult tunne, et tarbijaid peetakse püstilollideks.

Ei me teaks midagi ihu-, pea- ega hambapesust; ei pesu- ega nõudepesust; ei ruumide koristamisest ega majapidamistarvete puhastamisest.

Pesukaitseid (reklaamikeel nimetab neid kogunisti kaitsmeteks − nagu elektrikaitsmed, noh!) ja hügieenisidemeid ei oskaks naised ka kasutada ning emad ei teaks titemähkmetest tuhkagi, kui reklaamid ei õpetaks.

Kui mustad, ropud ja lollid inimesed me ikkagi oleme, lausa uskumatu kohe!

Ma saan ju aru, et uusi tarbekaupu tuleb tutvustada ja kommertskanalid reklaami abil end vee peal hoiavadki, aga no ikkagi... Keegi ja kuidagi ehk saaks ju ometi tobedusele mingisugusegi piiri ette panna? Veel rohkem panevad mind hämmingut tundma mitte reklaamide tootjad, vaid tekstide tõlkijad ja pealelugejad. Annab ikka selle peale tulla, et väljaheitepabulaid roosinupukesteks nimetada!

Ning selle lauslolluse kannab keegi kaunishääl väljendusrikkalt ette ka; peaasi et makstakse.

Siit järeldus, et raha lõhn summutab sitahaisu paremini kui vi-ai-puu!

Kui ma möödunud sajandi kaheksakümnendatel Võsul puhates esimest korda Soome TVd ja sealseid reklaame nägin, vajus mul suu ammuli ja ila hakkas tilkuma − nõukaaja inimene ju. Kui aga meil reklaamiajastu algas, mõjus see esmalt naljakalt ja siis muutus tüütuks.

Mäletan, et tegin Lüganuse Rahva Elladele estraadinumbriks suurema partii tšastuškasid, ning üks salm oli selline:

… Koidust ehani mind Orbit kaitseb kaariese eest;

OMOst jõudsin minna lahku, televiisor nüüd mu mees.

Ravib, puhastab ja peseb; toidab, joodab, seksitab −

ükski vägi tema kõrvalt ära mind ei eksita.

Ai-ai, ai-ai-aa, see on alles algus,

üle terve Eestimaa reklaamisolki valgub…

Eks tegus ja tragi lugeja võib nüüd öelda, et teleri ees ei pea pikalt istuma ja et puldil on ju väljalülitamise nupp ka.

Nii ongi. Ainult et minusugusele eakale mutile on televiisor seltsidaami aseaine ja pidev nupuklõpsutamine kipub tülikaks.

Igatahes soovin siinkohal omataolistele telerivaatajatele reklaamivabamat suve jätku.

Lootus, mis teatavasti sureb viimasena, on aga selline, et tarbekaupade tutvustused võiksid rohkem vaimukad ja vähem totakad olla.