Valimiskampaania esimene vaatus: lahkujad ja tulijad

Anvar Samost, ajakirjanik Foto: Põhjarannik

Uue riigikogu valimistelt jäävad kõrvale üllatavalt paljud vanad tegijad, samas näeme suure tõenäosusega täiesti uut suurt vastasseisu.

Erinevalt varasematest riigikogu valimistest on kampaania alanud varem ja kestab praeguseks juba mitmendat kuud. Selle kõige nähtavam osa on teated erakondade ja valimisnimekirjadega liitujate, erakonnavahetuste ning üha rohkem poliitikast lahkumiste kohta.

Just viimaste poolest on see suvi ja sügis rikas olnud ning puutumata pole ükski erakond peale EKRE. Lahkujate seas on riigikogu liikmeid, ministreid, lahkumisi on enne tähtaja lõppu uude ametisse, "lihtsalt ära" ja otsustena uutel valimistel enam mitte kandideerida.

Kaugemalt alustades on see riigikogu koosseis ilmselt kõige rohkem liikmeid kaotanud. Esimeste minejate seas olid Mihkel Raud, Martin Kukk, Juhan Parts, Ken-Marti Vaher, Jaak Aaviksoo. Hiljem on sellesse ritta lisandunud Andrei Novikov, Remo Holsmer, Deniss Boroditš, Martin Repinski ja Eerik-Niiles Kross. Samas mõni neist võib märtsis kandideerida.

Eesti poliitika pakub järjest vähem eneseteostuse võimalusi, isegi kui selle all küüniliselt mõista üksnes stabiilset töökohta soojas toas.

Valimiste lähenedes on poliitikat selja taha jätta soovijad pigem eelistanud parlamendi lõpuni tiksuda, kuid teatanud enam või vähem selgelt, et märtsis neid valimisnimekirjast ei leia. Urve Palo, Anne Sulling, Laine Randjärv, Lauri Luik, Meelis Mälberg, Terje Trei, Peep Aru, Maire Aunaste, Hannes Hanso, Jaanus Marrandi, Krista Aru. Eri silmade läbi võib iga üksiku lahkuja panust Eesti poliitikasse erisuguselt hinnata, kuid üldiselt räägivad nad suuresti sama lugu: Eesti poliitika pakub järjest vähem eneseteostuse võimalusi, isegi kui selle all küüniliselt mõista üksnes stabiilset töökohta soojas toas.

Ilmselt tuleb poliitikast lahkujaid veel ning võimalik, et nii mõnegi praeguse riigikogu liikme otsus sõltub erakonna pakutavast ringkonnast ja kohast nimekirjas.

Ja valimisnimekirjade koostamine ringkondade kaupa käib juba, ehkki midagi lõplikku need endast veel ei kujuta. Erakondade valimistoimkondadel on siin erisuguseid väljakutseid: mõnel erakonnal on ambitsioonikaid karjääripoliitikuid, kes magusamatele positsioonidele hammast ihuvad, liiga palju, teistel on suuri raskusi ka olulistesse ringkondadesse vähegi head tulemust lubavate esinumbrite leidmisega.

Näiteks Reformierakonnas seisab uus juht Kaja Kallas keeruliste valikute ees suurte egode tasakaalustamise, parima valimistulemuse ja enesekehtestamise vahel. Kõike korraga ilmselgelt ei saa. Isamaa peab leidma rahuldava esinumbri sellisesse suurde ringkonda nagu Tartu.

Vähemalt lühikeses perspektiivis on potentsiaalse häältesaagi kindlustamisega kõige suurema edasimineku teinud sotsiaaldemokraadid, kelle esimees Jevgeni Ossinovski veel paari kuu eest pidas tõsist võitlust, et valimistele ikka peaministrikandidaadina minna. Nüüd on erakonna valimisteks ettevalmistamise nimel valitsusest lahkunud Ossinovskil ette näidata mitu tippkandidaati, kes erisuguste pakkumiste vahel kaalusid, ja sellest tulenevalt ka sügavast august välja toodud toetus.

Samas pole sugugi kindel, et Indrek Tarand SDE jaoks puhast võitu kujutab. Ees seisab pikk valimisvõitlus, kus Tarand võib üllatada nii heas kui ka halvas.

Keskerakonna esimehele on selle riigikogu viimase tööperioodi algus toonud vastiku üllatuse Peeter Ernitsa EKREsse hüppamise näol. Ernits ei ole Tarand, aga märgiliselt teeb tema üleminek tüli kahel rindel.

Esiteks paneb see Ratase peaministrina olukorda, kus tal on vaid napp enamus parlamendis. Ernitsa eeskuju on silmanähtavalt nõudlikumaks muutnud teised fraktsiooni siseopositsionäärid. Teiseks − nii nagu näitab ka viimane ERRi tellitud Turu-Uuringute ASi erakondade toetuse uuring − on EKRE Keskerakonna kõige tülikam võistleja maapiirkondade valijate häälte pärast. Ernits kandideerib kõige puhtamas maaringkonnas Tartu- ja Jõgevamaal. Eestikeelsete valijate toetus on aga Keskerakonnale väga vajalik.

EKRE ise on kindlasti rõõmus võimaluse üle end peamise Keskerakonnale vastanduva erakonnana välja mängida. See toob nad koos reitingutõusuga Eesti poliitika kõrgliigasse. Mart Helmele sobib rahvuspõhine vastandumine suurepäraselt, samuti pole karta, et vaidluses Keskerakonnaga tuleks sisulisemalt puudutada ebasobivaid valdkondi nagu majanduspoliitika. Esimest näidet nägime sügishooaja esimeses erakonnajuhtide debatis ETVs.

Kas see vastasseis jätab teised erakonnad kõrvaltegelaste rolli? Vara öelda, kuid uusi teemasid ja nimesid mängu toomata võib see oht neid ähvardada küll.