Last ei tohi saata liiklusesse kui ellujäämiskursustele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siinkohal alustan ameerika tootmiskvaliteedi eksperdi William Edwards Demingi sõnadega: "Õppimine ei ole kohustuslik... ellujäämine samuti mitte." Kas pole praktiline lähenemine?
Pärast mõningast arutlust mõistsin, et just nii elus ongi. Pelgalt seadusandja tahtest ei piisa, et suurendada kiivrikasutajate hulka alla 16aastaste ratturite ja pisimopeedijuhtide seas. Soov ja tahe kaitsta oma elu ning tervist peab tulema inimesest endast. Olgu see siis elu alalhoiu instinkt, väärtus või eesmärk omaette.
Igatahes nentigem fakti, et kiiver ei ole selle sajandi avastus - juba antiikajal kanti lahingus peamiselt nahast või metallist kiivrit. Leidude ja joonistuste kaudu on lausa kindlaks tehtud, et kiivreid kasutati juba Mükeene ajajärgul. Ja uskuge mind, peamine eesmärk oli kaitsta elu ja tervist.
Hiljuti sattusin Vikerraadiost kuulama saadet, mis rääkis jalgratturitest ja liiklusohutusest. Teemakäsitluses osales üks Eesti tuntud jalgrattasportlane, kelle arvates ainult kiivri kandmisega liiklusohutust selles valdkonnas ei taga.
Tõepoolest, kiiver on üks osa meetmetest, millega riske minimeerida. Rattakiivri kandmine vähendab oluliselt võimalikke liiklustraumasid ja traagilisi tagajärgi. Kriimustused ja marrastused paranevad aja jooksul, halvemal juhul jäävad ainult armid. Käe- ja jalaluumurdude osas saab abi tänapäeva meditsiinist. Paraku võivad peatrauma ning selle tagajärjed olla pöördumatud. Üsna sageli seisab liiklusõnnetuses surma saanud jalgratturi lahanguaktis lausa kantseliidi maiguga lauseosa "… jalgratturi surmapõhjuseks on tömp pea-koljutrauma: peaajupõrutus ja koljupõhimiku murd, jalgrattur ei kandnud jalgratturikiivrit…".
Õnneks ei tulnud sellise sisuga dokumenti vormistada 20. juulil Narvas toimunud liiklusõnnetuses, kus 12aastane laps sõitis ristmikule ning ei andnud teed sõidueesõigust omavale sõidukijuhile. Juht ei suutnud kahjuks kokkupõrget vältida ning toimunud õnnetuse tagajärjel sai laps peapõrutuse. Siinkohal ei ole ehk liigne märkida, et taas kord ei kasutatud kaitsekiivrit. Loodetavasti ei ole peapõrutuse tagajärjed rasked ning õige pea saab ta eakaaslastega suve edasi nautida.
Küsin - miks meie, lastevanemad, anname endile õiguse kuritahtlikult käituda, saates lapse kaitsetult liiklusesse ellujäämiskursustele?
Nii tähtsa eesmärgi nagu järglaste kaitsmise nimel tuleb leida võimalus hankida oma lapsele selline kiiver, mis talle endale meeldib ning mida ta kannab ka siis, kui meie valvas pilk ei ole teda saatmas. See kulutus ei ole pooltki sellest rõõmust, mida lapsed pakkuda võivad. Loomulikult kutsun ka kõiki täiskasvanud rattureid kandma kiivrit, ikka enda elu ja tervise hüvanguks.