Enda eest hoolitsemine - Siiri Sisaski moodi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Ma olen selles mõttes täitsa tuim inimene, et ma pole oma sünnipäeva kunagi üle tähtsustanud, et oi, see on üks eriline päev," rõhutab Siiri Sisask, et homme Jõhvis toimuv kontsert pole tema sünnipäevakontsert - mis siis, et tal on 21. septembril sünnipäev.
Paljud sünnipäevad on Sisaskil möödunud tööd tehes või reisil olles. "Ma ei ole pika laua taga istuja tüüp. Mul ei ole midagi selle vastu, aga ma lihtsalt ei tähtsusta seda päeva üle. Ja see, et ma tulen oma sünnipäeval Jõhvi laulma - see kõlab nagu sünnipäevakontsert, aga ei ole seda. See on lihtsalt üks ilus sügisene kontsert."
Kõik sünnipäeval antud kontserdid, tehtud tööd ja tegemised - need muudavadki Sisaski sõnul tema sünnipäevad eriliseks. "Näiteks eelmisel aastal oli mu sünnipäev väga eriline - ma kirjutasin noortele suvelavastust. Ainuke vaba päev selleks oli mul 21. september ning ma istusin hommikul maha ja õhtuks oli kogu muusikaline lavastus põhimõtteliselt valmis - kõik tuli ühe ropsuga."
Keskea algus
40aastaste klubisse jõudmine tähendab paljudele keskea algust ning sellega kaasnevaid kriise. Sisask saab homme 43. "Mina neid kriise ei taju - mul ei ole endaga erilisi muresid," märgib ta. Ühe muutuse on ta enda juures siiski täheldanud. "On asju, mida ma aktsepteerin, ja on asju, mida ma absoluutselt ei aktsepteeri. Ja need asjad, mida ma ei aktsepteeri - need on nüüd selgeks saanud."
Nende vahel selge piiri tõmbamine ei tähenda Sisaski sõnul veel kaugeltki kompromissivõime kadumist. "Ma ei taha muutuda jäigaks inimeseks ning olen seda püüdnud igati vältida. Lihtsalt on asju, millega ma ei nõustu, ja seal ma ei tee ka kompromisse - need ei tule kõne alla. Ja on asju, kus ma neid teen ning olen meelsasti paindlik. Ma ei taha olla valmis inimene. Aga mõnda asja ma raudselt enam ei tee, näiteks ei hakka ma enam kunagi suitsetama. Ja kindlasti ei taha ma elada sellist elu, kus ma enda eest ei hoolitse."
On karjade kaupa naisi, kellele tähendab enda eest hoolitsemine aja kinnipanekut järjekordsesse ilusalongi. "Inimesi on igasuguseid. Kelle järgi me joondume!" turtsatab Sisask. "Ega siis enda eest hoolitsemine tähenda, et sul on kunstküüned!"
Esmaspäeval vahendas üks meediaväljaanne, et Sisask plaanib oma talust tagasi linna kolida. "Me oleme seda rasketel tundidel maal arutanud, et kas peaks elama sellist elu, kus pere ei pääse talvel viis päeva koju või siis ei pääse tööle. Vald tahab küll oma makse saada, aga mida on nõus ise tegema?" vahendab Sisask metsatalu elanike lumerohkeid katsumusi ning sellega seotud mõtteid. "Aga see, et ma lähen linna tagasi, ei vasta tõele. Kirjutatagu mida tahes - mina elan ikka oma elu edasi. Ja hoolitsen enda eest!"
Mida tähendab enda eest hoolitsemine Siiri Sisaski moodi?
Heast südamest
Vastus on ootamatu. "Ma püüan olla hea inimene. Tõesti püüan - kõige selle juures, mida elu pidevalt ette laob. Ega siis kõikide asjade peale pea kohe kulmu kortsutama. Ma oskan kõrvalt vaadata nii ennast kui seda elu, mida ma elan, ja seda elu, mida ümberringi elatakse."
Hea inimene on Sisaski mõistes kasulik ühiskonnale. "Ma ei taha olla selline inimene, keda mitte miski ja mitte keegi ei huvita," ütleb laulja, kes on rajanud klassiruumide valgustuse parandamiseks MTÜ Saagu Valgus ning puudust kannatavate lastega perede tarvis heategevusliku taaskasutuskeskuse. "Ma tahan, et minust oleks mingi kasu ka. See ei tulene ambitsioonidest ja tahtmisest välja paista, vaid lihtsalt heast südamest. Ja minu meelest on see kõige suurem hoolitsus enda eest, kui inimene tahab, et tal on hea süda, sest see paneb ka kõik muud asjad paika."
Enda eest hoolitsemine tähendab Sisaski mõistes ka jõudu elamiseks. "Ma tahan, et ma jõuaks elada - et mu vanadus ei oleks kibestunud endasse tõmbumine. Ma teen sporti, püüan oma vaimu virgana hoida, loen, räägin inimestega. On asju, mida ma tõesti ei kannata - see on teiste inimeste ärakasutamine," avaldab ta. "Ja seda ma ei luba endale teha. Muus osas püüan olla sõbralik!"
Laulja, kelle lugu "Mis maa see on" tõi tänavusuvisel laulupeol publikule pisara silma - selline looja otsib võimalust, kuidas olla ühiskonnale kasulik! "Aga see ei ole ju kogu elu! Üks esinemine ei ole kogu elu!" märgib Sisask, kes on kaasa löönud ka oma kodukoha vallavolikogu töös.
Volikogus võib istuda ükskõik kes.
Selliseid laule, nagu Sisask kirjutab, ja nii, nagu tema neid esitab, saab teha ainult tema.
"Ausalt öeldes olen ma sellest aru saanud ning see on põhjus, miks ma seal volikogus enam ei olegi - et ei ole mõtet oma aega panna sinna, kus seda ei väärtustata ja kus pole kaasamõtlejaid. Ma olen aru saanud, et Eestis jäävad paljud asjad selle taha kinni, et inimesed pole näinud maailma ja ei saa aru, et maailmas on nii palju globaalseid probleeme, mis on üle kandunud meile - need ei ole ainult Eesti probleemid. Meie kohus on oma inimesi päästa, väike rahvus, nagu me oleme. Tihtilugu see päästmine lõpeb aga sellega, et igaüks päästab oma aiaauku ja oma räästaalust, aga naabrit ei näe. See on see väike vaatamine. Palju rohkem saab teha, kui inimene on avatud hingega."
Lennart Meri ütles selle väikese vaatamise kohta, et need, kes oma abivallavanema suurt tarkust kaasas tassivad, ei näe silmapiiri taha.
Väike vaatamine
Aga kuidas vaadata silmapiiri taha, kui õues paugub 30kraadine pakane ja kodus on 0 kraadi toasooja? Sisaski vanas talumajas ühel talvel just nii oli. Kuidas mõelda 0kraadises toas maailma globaalsetele asjadele?
"Oleneb, mis asjad on elus tähtsad. Kas selleks ongi küünestuudiod või siiski midagi muud," märgib laulja. "Ma olen lapsest saadik mõelnud loogilise kaduvuse peale, mis siin ilmas aset leiab, ning olnud selline arutleja ja kõrvalt vaataja tüüp, kes igale poole oma nina ei topi. See on andnud mulle väga palju positiivset suhtumist ning mõistmise, et loota saab vaid iseenda peale. Ma ei tõsta iga asja peale käppi üles ega hakka niutsuma, et ma ei oska midagi edasi teha - ka siis mitte, kui mul on 0 kraadi toas. See on mööduv nähe, tuleb lihtsalt midagi ette võtta. Ja nüüd ongi ette võetud. On kaks võimalust - kas kiruda kõiki teisi, olukorda ja kogu maailma või käärida käised üles ja hakata tööle. Mina olen see töölehakkaja tüüp."
Tegelikult oleks ühel metsatalus elaval naisel kõik palju lihtsam, kui ei peaks lootma vaid iseenda peale.
"Selline jutt ei too kellelegi kasu, et kellega ma elan, mis autoga sõidan ning mis mul jalas ja seljas on, justkui need asjad lisaksid väärtust. Või mitu purki ma talveks moosi keedan," põrutab Sisask otse, lüües need teemad otsustavalt lukku. "Ma ei ole enda promo nautleja, et võiks sellistest asjadest lõpmatuseni rääkida. See on mõttetu teema - see on kaduv. Ma räägin hea meelega kultuurist, loodusest, eestlastest - millestki, mis annab mõtlemisainet!"
Kummardus õpetajatele
Sisaski kodulehelt võib osta nii tema heliplaate kui... kaisuloomi ja pärlitega tikitud patju! "Käsitöö - see on minule terve filosoofia," ütleb ta ning teeb kummarduse oma kunagistele õpetajatele. Selleks kummarduseks on tegelikult ju ka Saagu Valguse fondi rajamine. "Ma elasin internaadis ja mul oli neli õpetajat, kes minuga intensiivselt tegelesid. Kõik see, mis mina olen - see laulmine, kirjutamine, huvi kunsti ja kirjanduse ja käsitöö vastu -, on tulnud minu õpetajatelt. See on nende töö vili."
Sisaskil pole muusikalist haridus ning ta tunnistab, et on selle pärast üksjagu põdenud. "Ma olen puhtalt huviharidusest välja kasvanud. Muusikalist haridust saada polnud mul omal ajal lihtsalt võimalik ning mul on olnud selle puudumise pärast palju komplekse, töötades koos kõrgelt haritud muusikutega. Alles mõni aastat tagasi olin ma esimest korda selleks valmis, et ise ennast klaveril avalikult saata. Ma olen terve elu arvanud, et ma ikka ei oska piisavalt hästi mängida. Samas tegin ma ju kogu aeg oma lugusid klaveril. Ja nii ma neid nüüd esitan - kõige autentsemal kujul - ning olen täpselt see, kes ma seal klaveri taga olen - nii haritud ja harimatu, kui ma olen."
Pealegi ei pruugi iga pillimees, kes lauljat saadab, tema filosoofiani jõuda, leiab Sisask. "Aga minu klaver ja just see minimalistlik mäng toetab igati seda sõnumit, mida ma tahan edasi anda."
Üks bänd on aga Sisaskil olemas, kellega hingatakse ühes rütmis ning kelle repertuaaris on lõviosa Sisaski lugudest. Paraku tegutseb see bänd Saksamaal ning Sisaskil pole õnnestunud selle 10-liikmelisele koosseisule Eestis kontserdituuri korraldada. "Aga ma väga tahaks - see bänd kõlab väga kihvtilt ning koosseis on võimas," märgib ta.