Kaitsekulude järsk kasv on põhjendamatu

Indrek Saar. Foto: Peeter Lilleväli

Üks selle sügise tõsisemaid poliitlahinguid peeti Toompeal maha novembri keskel, kui 2012. aasta riigieelarve oli riigikogus teisel lugemisel.

Eelarvevaidluste tulipunkti kerkisid õpetajate palgad, mille tõusu eest võitlesid ja võitlevad edasi nii sotsiaaldemokraadid kui Keskerakonna saadikud. Selleks, et õpetajate palgad saaksid uuel aastal kasvada, tuleb täiendavalt leida 34,5 miljonit eurot, mis eelarve 6,5 miljardi euro suuruse üldmahu juures on suhteliselt tagasihoidlik summa. Sotsiaaldemokraatlik Erakond pakkus siin välja igati korrektse katteallika - suurendada kaitsekulusid planeeritust mõõdukamas tempos ning suunata seeläbi "vabanev" raha ehk 40 miljonit eurot õpetajate ja kultuuritöötajate palgatõusu.

Sotsiaaldemokraadid leiavad, et praeguses keerulises majanduskeskkonnas on kaitse-eelarve 22protsendine kasv, mis vanas rahas võrdub miljardi krooniga, selgelt ülepingutatud luksus. Kui valitsus tahab tuleval aastal viia kaitsekulud kahe protsendini SKTst, siis meie soovime selle numbri tõsta praeguselt 1,75 protsendilt 1,77 protsendini.

Mulle on sügavalt arusaamatu, miks ajal, kui valdav enamik riike hoiab oma kaitsekulud senisel tasemel, paisutab Eesti jõuliselt oma kaitse-eelarvet. Tegelikult pole ei valitsus ega ka kaitseministeerium vaevunud avalikkusele selgitama, mida selle hiigelsummaga kavatsetakse korda saata.

Opositsioon uuris seda ka rahanduskomisjoni esimehelt, kes pika pinnimise peale tunnistas, et lisaraha läheb laskemoona ja erivarustuse ostmiseks ning soomukite ja kasarmute tarbeks. Kinnitan, et sotsiaaldemokraadid austavad Eesti riigi võetud rahvusvahelisi kohustusi, aga müütilise kahe protsendi piiri täitmine on mõistlik lükata aega, mil meie riigieelarve jõuab tasakaalu.

Praegu toimub meeleheitlik kaitsekulude kasvatamine sotsiaalkaitse, õpetajate, kultuuritöötajate ja päästjate arvelt. Koalitsioonipoliitikute soovitus otsida õpetajatele palgaraha koolivõrgu sisemiste ümberkorralduste ehk siis massiliste koondamiste teel on pedagoogide suhtes topeltküüniline.

Vähemalt samaväärne häbiplekk valitsuse rinnaesisel on 19,2 euro (300 krooni) suurune lastetoetus, mis püsib hinnatõusude kiuste juba kümmekond aastat muutumatuna. Sotsiaaldemokraadid nõuavad lapsetoetuse kolmekordistamist, mis tooks kahe lapsega pere rahakotti kuus juurde 76,7 eurot ja ühe lapsega pere omasse 38,4 eurot.

Nii õpetajate ja kultuuritöötajate töötasu kui lapsetoetuste suurendamine olid kirjas meie tuleva aasta eelarvele tehtud terviklikus muudatusettepanekus, mis pakub selget alternatiivi valitsuse lahendusele. Meie ettepanek nägi ette ka omavalitsuste tulubaasi suurendamise, tasuta koolitoidu gümnasistidele, tõhusamad õppetoetused üliõpilastele ning tudengite õppelaenude hüvitamise. Samuti küsis fraktsioon rahalisa päästekomandodele, kiirabile ja lasteaedadele. Novembri lõpu seisuga on selgusetu peaaegu kümne päästekomando, mille kohal lasub sulgemisoht, edasine saatus.

Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et nende hädavajalike kulutuste rahastamine kaalub üles paremerakondade kulunud mantra, et tulumaks peab olema madal ja ühetaoline. Seepärast taotleme tulumaksumäära suurendamist ühe protsendi võrra ja 1000 eurot ületavale palgale 26protsendise maksumäära kehtestamist. Teisalt taotleme töötuskindlustusmakse vähendamist 1,2% võrra. Koosmõjus annaks see tulemuse, et kuni 700 eurot teenivate inimeste sissetulekud hoopis kasvavad ja teistele on selle muudatuse mõju marginaalne. Sealjuures tuleb toonitada, et kõik sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekud on tehtud täie vastutustundega, st tulud-kulud on tasakaalus ega suurenda riigieelarve puudujääki.

Võimuliidu saadikud võtsid paraku riigikogu saalis üleoleva hoiaku ja hääletasid kõik opositsiooni sisulised parandused maha. Tegelikult on asi valikutes - poliitilise tahte olemasolu korral leiaks raha nii õpetajatele, lastetoetuse tõusuks kui ka mõnegi teise valusa probleemi lahendamiseks või leevendamiseks. Me ei saa kuidagi leppida ka sellega, et riigikogu on alandatud eelarveraha jagamisel valitsuse kummitempliks.

Parlamentaarses riigis peab riigi rahakoti üle otsustama parlament! Seepärast käisime uuesti välja oma ettepanekud, mis kõik teenivad meie inimeste paremat käekäiku ja mitte Eesti kõrget kohta mõnes statistilises edetabelis. Järgmise aasta eelarve jõuab lõpphääletusele detsembri keskpaigas. Valitsusliidu poliitikutel on veel aega mõelda, milliseid valikuid rahvas seadusandjalt ootab.