Prantsuse välisministri tapmine ja Uljaste vorstilugu

Mait Sepp. Foto: Matti Kämärä

Kunagi ammu, 20. sajandi esimestel aastatel, ilmusid Narva-Jõesuu prominentsete suvitajate hulka kaks 10-12aastast poissi - Peterburi paažide korpuse kadetti. Olid olnud sellised pisut ulakust täis noorsandid. Aga muidu heast perekonnast.

Neist vanemast sai tosinkond ehk pisut rohkem aastat hiljem Jugoslaavia kuningas Aleksandar I Karadjordjevic. Ja oli sellel kuningal traagiline saatus. 9. oktoobril 1934 lasi bulgaaria päritolu revolutsionäär ta Marseille´ sadamas maha. Kuningas oli toona vaid 45aastane.

Kogu maailm oli jõhkrast kuriteost šokeeritud - kuninga saabumine riigivisiidile, paraad ja tulistamine jäid filmilindile ning seda traagilist sündmust demonstreeriti kinodes. Samuti oldi šokeeritud Eestis. Siinsed ajakirjanikud otsisid üles inimesed, kes noort printsi Narva-Jõesuus tundsid. Välja tuli isegi üks daam, kellega Aleksandar siin tutvunud ja mõnda aega kirjavahetust pidanud oli. Majale, kus printsid olid suvitanud, olla isegi mälestustahvel külge kruvitud.

Jugoslaavia kuninga tapmise tagamaad olid üsna keerulised. 36aastase mõrtsuka Vlado Chernozemski enda elulugu oli üsna värvikas. Atentaadi ajal kuulus ta Makedoonia revolutsioonilisse organisatsiooni. Ent pärast suurt ilmasõda selgus, et tapatöö organisaator oli hoopis Saksa sõjaväeluure Abwehr.

Marseille´ intsidendi käigus sai haavata ja surma veel mitu Jugoslaavia ning Prantsusmaa aukandjat. Aga ka mõned juhuslikud kõrvalseisjad. Vlado Chernozemskit tabasid mitu politseinike kuuli ja pealtvaatajate raev. Ta praktiliselt lintšiti kohapeal.

Surma sai ka Prantsusmaa välisminister Jean Louis Barthou. Pikka aega arvati, et kuningaga ühes autos sõitnud ministri surmas samuti Makedoonia terrorist. Ent alles 1974. aastal selgus ekspertiisis, et omal ajal lõpetas 72aastase Barthou elu hoopis paugutama kukkunud politseinike kuul.

Nüüd, jõulueelsest lihakraamist lookas poelettide ees jalutades mõtlen ma, et kui nii keerulise tulistamisjuhtumi lõpplahenduseni jõuti alles neli aastakümmet hiljem, siis kui kaua võtab aega Uljaste vorstiloo lahendamine. Mäletate, kevadel leiti Uljastelt metsakraavist koorem vorsti, mis sealt mõne aja pärast sama salapäraselt kadus. Huvitav, kui kaugel on selle kuriteo uurimisjärk?

Ma tõesti loodan, et see pole lõpetatud "avaliku huvi puudumise" või muu säärase vormeli alusel. Ma tõesti loodan, et avalikku huvi hoiab üleval näiteks Eesti lihatöötlejate assotsiatsioon ehk mõni teine organisatsioon, kellele lihast toiduainete prestiiž kallis.

Sest teate, kulla tootjad või vahendajad, teie reklaam võib ju paeluv olla ja toodete maitseomadused taevalikud, aga kuni see Uljaste vorstikurjam pole kinni püütud, ei saa teisse kahtluseta suhtuda. Äkki juhtun ostma just selle firma kraami, kelle viilutatud toode seal kraavis vedeles? Maksta logarditele kallilt teenitud raha? Ah? Tänan, ei.

Seni aga, ärge pange pahaks, vaatan nende firmade tooteid, kellest tean, et oma väiksuse tõttu nad tonnide kaupa lihakraami kaotama ei ole võimelised. Noh, näiteks uurin, mis plaanid naabrimehel seaga on. Ja mis see siis neid verivorste ise ka teha ei ole? Keskkonnainspektsioonile ja lihatöösturitele häid saabuvaid jõule soovides...