Vietnami pangaautomaadi juures tunneb iga eurooplane ennast miljonärina

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks nädalat jäi Indrek Vilumetsale Vietnamis väheseks, et ära proovida kõike uut ja huvitavat, mida kohalikud kokad on võimelised mereandidest tegema.
Kaks nädalat jäi Indrek Vilumetsale Vietnamis väheseks, et ära proovida kõike uut ja huvitavat, mida kohalikud kokad on võimelised mereandidest tegema. Foto: KALEV KÜLAASE

"Me olime oma järjekordse kalaroa ära tellinud, kui vaatasime, et naaberlauas, kus istusid vietnamlased, läks hullemaks sebimiseks. Ühel mehel oli käes kilpkonn, teisel olid käärid," jutustab Kohtla-Järvel elav Indrek Vilumets oma Vietnami reisil kogetud elamustest ning kinnitab, et kommunismi järgi ei lõhna seal enam suurt midagi. 

Kui suuri ettevalmistusi sa enne Vietnami reisi tegid?

Mitte midagi ei teinud, absoluutselt - läksin võhikuna võõrsile. See-eest soodsaid lennupileteid passisin kaks aastat. Pärast Indoneesia reisi tõmbas Kagu-Aasiasse tagasi ning sihikul oli siis kas Tai, Kambodža, Laos või Vietnam. 

Millega see Kagu-Aasia sind nii köidab?

Ikka selle ennenägematu eksootikaga, mida tahaks kogeda veel ja veel.

Kas Vietnam on üldse omal käel reisimiseks mugav ja ohutu?

Nendele, kes on harjunud reisibüroo vahendusel Egiptuses käima, on see muidugi väljakutse. Kui sul on aga natukenegi alles noore inimese seiklushimu, siis saab seal omal käel sama hästi hakkama kui mõnes Euroopa riigis. 

Kuidas Vietnami õitsev sotsialism turiste endises Saigonis, praeguses Ho Chi Minhis tervitab? Isakese enda üleelusuuruses piltidega?

Enne Vietnamit veetsime sõbraga kolm päeva Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris ning kontrast sellega tundus olevat jõhker. Me jõudsime Ho Chi Minhi õhtul ning meid võttis vastu orwellik pilt ühest kommunismi kantsist, kus tänavavalgustust pole õieti ollagi ning öömaja tuleb otsida teed käsikaudu kobades. Esimese ropsuga mõtlesin, et mida paganat ma siia tulin. Kuid hommikuvalguses oli pilt hoopis helgem. Sellist erinevust päevase ja öise linna vahel pole ma varem kusagil kogenud. 

Aga sotsialism - õitseb see Vietnami Sotsialistlikus Vabariigis ikka sama viljakalt kui omal ajal Nõukogude Liidus?

Selle sotsialismi-kommunismiga paistsid seal lood olevat ühel pool - unustatud asi, kuigi valitsus on kommunistlik ja üheparteisüsteem kehtib ikka veel. Aga mulle tundus, et sellest komparteist on seal kõigil suht suva, ja mingit kommunistlikku butafooriat ka silma ei hakanud. Nii palju oli, et lennujaamas võtsid meid viisakontrollis vastu punapagunilised piirivalvurid, kes panid meid täitma ankeete, kuhu tuli nagu meil Vene ajal kirjutada, kuhu sa lähed ja miks sa lähed. Malaisias ei tahetud midagi sellist teada. Seal marsi n-ö tuppa ja istu lauda, ei mingit küsimust. 

Aga mis Ho Chi Minhi piltidesse puutub, siis neid näeb kohaliku rahaühiku peal, nii et aitab: kõik paberrahad on selle habemiku pildiga. Ja see Vietnami raha - dong - on üks väga tore raha, sest igaüks, kes suudab vähemalt 35 eurot kokku ajada, tunneb seal ennast miljonärina, sest 100 eurot on juba ligi kolm miljonit dongi. Kui sai pangaautomaadist raha välja võetud, siis ikka paar miljonit korraga! 

Mis selle paari miljoni dongi eest saab? Kas Vietnam on odav maa - ostuparadiis?

Ma ei ütleks. Kohati on see asi seal ikka päris skisofreeniline. Ühest küljest vaene ja vilets maa, kus teedevõrku pole õieti ollagi, aga söögikohtades on hinnad samad, mis meil - 300 000 dongi kulub kahe peale ära. Samas öömaja on tunduvalt odavam. 12 dollari eest saime absoluutselt kuningliku toa - kolme hiigelmõõtmes voodi, kliimaseadme, teleri ja minibaariga. Kuid teed on seal tõesti nii jubedad, et buss saab kohati sõita ainult 20 km tunnis. Mõni ime siis, et 200 km pikkune bussireis võttis meil aega viis tundi.

Kas öömajad olid teil varem broneeritud või riskisite jääda ööseks puu alla?

Ei olnud, kuid mingit riski sellega ei kaasnenud. Öömajata jäämise hirmu pole seal kohe üldse. Samamoodi oli Indoneesias, kus me astusime rongi pealt maha ning piltlikult öeldes otsustasime oma liikumissuuna suus märjaks tehtud sõrme järgi - et kustpoolt tuul puhub. Veidi aega linnatänaval kõmpides näed hotelli ja kui tuba sobib, ongi öömaja olemas.

Kuigi Teine maailmasõda lõppes enam kui 60 aastat tagasi, on nähtamatu rindejoon see, mis eri rahvusest inimesi ka Eestis kohati eraldab. Vietnami sõda leidis aset tunduvalt hiljem. Kas selle jäljed on nii linnapildis kui inimestes siiani olemas?

Ma ei näinud neid kusagil mujal kui Ho Chi Minhis sõjamuuseumis, mis oli korruste kaupa täis mürske, püsse ja muud sõjaträni ning võikaid fotosid, kus Ameerika sõdurid poseerisid näiteks vaenlaste maharaiutud peadega. See muuseum on rajatud sügaval kommunismi ajal ning eks ta ole mingis mõttes propagandistlik, nagu Venemaal need Suure Isamaasõja muuseumid omal ajal olid. Aga selge see, et Ameerika oma koledusi seal tegi - nagu sõjas ikka tehakse, ja jätkuvalt tehakse, ja teevad seda kõik - kui on sõda. 

Kas vietnamlastel on samasugune muuseum ka hiinlastega peetud sõjast?

Ei ole, kuid kohapeal selgus minu üllatuseks, et vietnamlased suhtuvad ameeriklastesse palju paremini kui hiinlastesse. Et hoopis hiinlasi peetakse põlisteks vaenlasteks. Kuid tegelikult pole siin midagi imestada, sest eks me tea seda omast käest, kuidas on suure naabri külje all elada. 

Ühe reisiblogija suurim toiduelamus Vietnamis oli värske mangosalat grillitud kalmaariga, mis olevat maitsnud talumatult hästi. Mis sulle maitses - talumatult hästi?

Ma olen suur kalasõber ja seda kalaollust sai seal jõudumööda proovitud. Kuigi me olime Vietnamis kaks nädalat, jäi sellest ajast väheseks, et kõike ära proovida. Sa ei söö ju ka parema tahtmise juures 10 korda päevas. Aga üht-teist sai ära proovitud, sealhulgas ka grillitud kalmaari, mida sõime isuga mitu korda. Üks toiduga, õigemini küll joogiga seotud elamus tabas meid aga täiesti ootamatult. Me olime oma järjekordse kalaroa ära tellinud, kui vaatasime, et naaberlauas, kus istusid vietnamlased, läks hullemaks sebimiseks. Ühel mehel oli käes kilpkonn, teisel olid käärid.

Oi ei!

Kilpkonnal võeti krõpsti pea maha ning veri lasti otse viinaklaasi. See anti söögikohapidaja kätte, kes viis selle külmkappi.

Ma kartsin, et sa ütled, et see joodi ära.

Joodigi - pärast seda, kui see oli natuke külmkapis seisnud ning riisiviinaga segatud. Nähes meid seda suurisilmi jõllitamas, pakuti meile ka.

Ära nüüd ütle, et sa proovisidki ära!

Proovisin. See ei olnud pooltki nii vastik kui näiteks praetud rohutirts. Viin oli suht lahja ja pisut magusa maitsega, mis tulenes ilmselt verest. Nagu kokteil Verine Mary. Võtsin ära pitsi, jah. Võtsin veel teisegi. 

Kuid üks teine jook jäi mul küll proovimata - kohv, mis valmistatakse tsiibetkassi välja situtud kohviubadest. Me käisime ühes kohviistanduses ekskursioonil, kus need kaslased matsutavad kohvipuu vilju kahe suupoolega ning pärast kuivatatakse nende sitt päikese käes ära ja kohvioad nokitakse sealt välja. Tassike nendest ubadest tehtud kohvi maksis kohapeal viis dollarit ning meile öeldi, et see on väga odav - mujal olevat hind palju kõrgem. 

Ja miks sa seda kohvi siis ei proovinud?

No tead - maksta kassisitast tehtud kohvi eest viis dollarit! Mul hakkas rahast kahju.

Mis sellest peata kilpkonnast sai? 

Kuna vietnamlastele toodi pärast supp lauale, siis ma olen, et tast sai supp.

Kus sa seda praetud rohutirtsu sõid? Ise vabatahtlikult tellisid? 

Me käisime ekskursioonil ka rohutirtsufarmis, kus neid kasvatataksegi toiduks. Kastid on täis eri arengufaasis olevaid tirtse - vastseid, nukke ja valmikuid. Nendest kastidest, kus on valmikud, kostab päris korralikku müra: rohutirtsud vohmivad ette antud lehti lihtsalt nii isukalt.

Ja praetuna sulle see rohutirts siis kohe üldse ei maitsenud? 

Nagu oleks saepuru närinud. Vietnamlased ise sõid neid õlle kõrvale isuga.

Eurooplased kurdavad, et paljudes Kagu-Aasia suurlinnades on võimatu liikluskorraldus. Kas sa oled selles osas erand? Või oli Vietnamis liiklus viis pluss?

Kus sa sellega! Meie liikluspolitseinikud peaks kõik otsekohe sinna saatma, et nad unustaksid trahvimise selliste pisiasjade nagu helkurite puudumise ja kinnitamata turvavööde eest igavesti ära. Esimesel päeval kartsin ma jalakäijana, et ma jäängi sinna tee äärde seisma, sest punane tuli ei tähenda seal mitte midagi. Valgusfoor tervikuna ei tähenda mitte midagi, nii et sul ei jää muud üle, kui naelutada oma pilk teisele poole teed ja astuda julmalt sellesse suures osas motorollerite voogu, mis ei peatu mitte sekundikski. See on nagu Niiluse ületamine krokodilliparve keskelt. Lõpuks tuli see mul juba päris hästi välja - nagu ka Ho Chi Minhi hilisõhtustel tänavatel, kus selleks krokodilliparveks olid turiste jahtivad prostituudid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles