Pettusehõnguline äri

Põhjarannikus paljastatud lugu, kus matuseteenuseid osutav ettevõte võttis omastelt päris kopsakat tasu kadunukese transportimise eest haigla kõrval asuvasse surnukuuri, pole kuigi kena. Seda enam, et haiglaga sõlmitud rendilepingus kohustus ettevõte lahkunuid surnukuuri tasuta toimetama.

Selline tegevus on seda taunitavam, et tasu võeti leinajatelt, kes äsja kaotanud lähedase inimese ning kindlasti pole suutelisedki väga täpselt ja rangelt kõiki rahaasju jälgima ning esitama küsimusi seoses nõutavate väljaminekutega.

Kahjuks pole selline tegevus meil erakordne mujalgi. Võtkem kas või meie pangad, kuhu me viime oma raha, mida nad edasi müüvad, kuid iga teenuse eest meid täiendavalt nöörivad.

Eriti altid ollakse igasuguste küsitavate tasude ja lõivude küsimisel teenuste eest, mis sageli on möödapääsmatud. Ja siin on teenäitajaks just riik oma paralleelse maksusüsteemiga, mida nimetatakse riigilõivudeks.

Vähe on alles neid riigi pakutavaid teenuseid, mille eest ei pea maksumaksja täiendavalt tasuma, ehkki samal ajal jookseb tema taskust regulaarselt kopsakas osa riigieelarvesse. Ja need lõivud on, nagu oleme nüüd teada saanud, Euroopas ühed kõrgemad. Näiteks kohtusse pöördumisel koguni nii suured, et takistavad riigikohtu arvates inimeste põhiseaduslikku õigust kohtusse pöörduda.

Õnneks on nüüd riigijuhtide tasemel lubatud hakata olukorda muutma. Loodetavasti jääb sellist rehepaplust vähemaks ka eraettevõtluses.