Valikute aeg

Vambola Paavo. Foto: Internet

Koolivõrgu korrastamisest on räägitud tõusvas ja siis langevas joones aastaid. Praeguseks on selge, et midagi muutub, ent millise hinnaga ja kui palju kannatavad kõiges õpilased, õpetajad ja vanemad?

1990ndate lõpul ja selle kümnendi algul võis aru saada, et esimesse klassi astujate vähenemise taga oli demograafiline protsess. Ebakindlates majandusoludes sündis lapsi vähem. Aastatuhande vahetumisest ja emapalga sisseviimisest algas sündide kasv. Täna seisame valiku ees - osa koole tuleb õpilaste vähesuse tõttu sulgeda ja hariduse andmine koondada suurematesse keskustesse. Algkooli osas on laste arv hakanud suurenema, ent nüüd kummitab teine häda: gümnaasiumidesse ei jagu õpilasi, sest need, kes sündisid laulva revolutsiooni ajal, on praeguseks koolid lõpetanud ja vahepealne demograafiline madalseis teinud karmi lõikuse.

Haridusminister Jaak Aaviksoo tõi aasta alguse raadiointervjuus välja kurva tõsiasja - gümnaasiumi saab avada siis, kui vastavas astmes on minimaalselt 252 õpilast ehk kolme paralleelklassi olemasolu korral. Niisugune variant on võimalik suuremates linnades, ent mitte maapiirkondades. Lähema kümne aasta jooksul hakkabki sellisel juhul gümnaasiumivõrk koonduma järelikult Tallinna, Pärnu, Tartu ja Narva.

Samas ei räägita sellest, et sinna vahele jäävad veel Kärdla, Kuressaare, Paide, Viljandi ja Võru ning veel väiksemad linnad. Otsused langetatakse suurte keskuste huve silmas pidades. Meil on tublisid maakoole, kus aastakümnetega on juurdunud traditsioonid, olemas tugev õpetajate kaader ja usaldus. Sellest ei taheta rääkida. Suurtes tõmbekeskustes saab kindlasti avada neli või koguni viis paralleeli, ent millise hinnaga?

Plaanitava reformi nimistusse on Ida-Virumaalt lisatud ka Narva. Haridusteoreetikute hinnangul on vaja kooli mitusada õpilast. Kust võtavad Jõhvi, Kiviõli või Kohtla-Järve sellise hulga õppureid? Mitte mingi nipiga. Kui saabki kolme paralleeli jagu õpilasi kokku, siis tuleb õpilasi hakata keskustesse vedama bussidega üle maakonna. See tähendab varast tõusmist ning hilist kojujõudmist. Noore ja alles areneva inimese tervisele ei mõtle keegi.

Olemasolevad Kiviõli 1. keskkool, Aseri ja julgen arvata, et ka Iisaku gümnaasium muutuvadki siis lähiaastatel põhikoolideks, ometi on nendes kuuskümmned aastat ja rohkemgi veel astunud igal kevadel ellu abituriendid. Minister on tuleviku suhtes skeptiline ega usu, et meil hakkab lapsi rohkem sündima. Kiputakse arvama, et kool ei saa olla piirkonna sotsiaalprojekt, mida sponsida. Kui paneme postkontorite, pangafiliaalide ja arstipunktide kõrval nüüd kinni ka koolimajad, siis kokkuvõttes määramegi elu maal väljasuremisele. Eluvaimu vajavad kindlasti tublid maagümnaasiumid! Madalseisule järgneb alati tõus.

Praegu lähevad keskkooli ja gümnaasiumi need, kes on sündinud aastatel 1995-1997. Toona sündis lihtsalt vähem lapsi, sest aeg oli ebakindel. Seega tuleb kolme-nelja-aastane õpilaste arvu vähenemine lihtsalt üle elada ning mõelda, mis saab siis, kui gümnaasiumidesse hakkavad tulema need, kes sündinud buumiajal. Ühel hetkel võivad koolihooned kitsaks jääda. Praegune koolivõrgu reformimine meenutab omaaegset kampaanialikkust, kui sunniti kasvatama maisi ja Siberi jõed taheti panna tagurpidi voolama.

Olles ise Kiviõli 1. keskkooli vilistlane, on minul küll kahju, kui noored ei saa tulevikus kodukandis keskharidust omandada, vaid peavad selleks võtma ette tee Järve või Jõhvi gümnaasiumi. Need on Ida-Virumaa tublid koolid ja ma ei sea seal õpetatava väärtust kahtluse alla, ent peab olema võimalus käia koolis kodule lähemal. Hariduse omandamine läheb kalliks. Kust võtavad tööpuudusest räsitud Ida-Virumaal vanemad raha, kui peres tuleb saata näiteks kaks last Jõhvi või Narva haridust omandama? Tuleb leida elamine, osta õpikud, anda taskuraha ning midagi ka elamiseks, sest paari nädala tagant tuleb ka koju sõita.

Õpilaskodusid, mida riik üleval peaks, ju linnades ei ole ning kui oleks, siis kõigile seal kohti ei jaguks. Jääbki üle korteri üürimine, aga hinnad on teadagi millised.

Selline käitumine on ka ohtlik, see võõrandab rahvast veel rohkem riigist ja sunnib inimesi regioonist mujale lahkuma. Kultiveerime aina suurenevat ääremaastumist ning linnriikide Tallinna ja Tartu teket. Plaanitava reformiga suurendame lõhet tava- ja eliitkoolide vahel. Neljal Eesti suuremal linnal avaneb veelgi suurem valikuvõimalus, sest vastu saab võtta võimekamatest võimekamad. Kuhu suuname ülejäänud noored?

Kui õpetajad ja koolijuhid kiruvad koostatavaid koolide edetabeleid, siis tulevikus vahe aina suureneb. Eesti kool ei ole õppijasõbralik, seda on tunnistanud koolijuhidki. Eeskujuks tuuakse Soome ning sealne õppijasõbralikkus. Ometi oli veel paarkümmend aastat tagasi põhjanaabrite haridussüsteem meie tasemel, läbimõeldud otsuste ja inimesekesksusest lähtudes on praeguseks jõutud selleni, et Soome kool motiveerib õppima ning tagab hariduse omandamiseks kõik tingimused. Tutvumiseks pole vaja kaugele minna, kõigest teisele poole lahte.