Mõrvarjuht ei erine tavatapjast

Mis juhtub, kui avalikkus saab teada kusagil toimunud hirmsast veretööst, mille tagajärjel tapetakse kolm ja haavatakse raskelt kaht inimest? Tõenäoliselt oleks see tohutu ühiskondlik vapustus, ajakirjanikud arutleksid veel nädalaid juhtunu detailide ning kuriteo toime pannud isiku üle.

Aga just sellised hirmsad tapatalgud toimusid nädalavahetusel Narva ja Narva-Jõesuu vahel, kus lisaks roolijoodikule endale hukkusid vastu tulnud ja oma suunavööndis sõitnud auto juht, kaassõitja ning veel kaks autos olnud inimest said raskeid vigastusi.

Kuid kui kaua see jube avarii avalikkuse meeli veel ärritab? Tõenäoliselt mõne päeva, et anda ruumi uutele õnnetustele ja ootamatustele.

Ent see lugu tuleks meie arvates võtta politseil ja maanteeametil kindlasti relvastusse võitluses joodikjuhtidega, kuna see on klassikaline näide selle kohta, kuidas sellised kurjategijad ohustavad teedel süütuid inimesi.

Mõni võib ju öelda, et tavamõrtsukaga võrreldes puudub roolijoodikul tapmise tahtlus, kuid sellega ei saa nõustuda. Iga normaalne mõtlev inimene teab juba maast madalast, et joobnuna sõiduki juhtimine on ohtlik. Need, kes pole võimelised seda aduma, ei peaks omama ka õigust juhiloale.

Muidugi, me mööname, et viimasel kahel aastakümnel on Eestis toimunud tohutu hüpe selle probleemi teadvustamisel ning tänapäeval ei mõelda enam kategoorias, et kui politseile vahele ei jää, oled kõva tegija. Ent siiski, nädalavahetusel maakonnas tabatud 11 roolijoodikut on piisavalt suur arv, et tõdeda: olukord on siiski kehv.