Ajutine püsiv maksutõus

Riigikogu menetleb praegu seadusemuudatusi, mis vähendaks mitmeid peamiselt kohtusse pöördumisega seotud riigilõive alates 1. juulist.

Need muudatused peaksid eeldatavasti muutma kohtusse pöördumise tavakodanikele pisut jõukohasemaks, kuid üldise maksukoormuse seisukohast vaadatuna nendel muudatustel märkimisväärset mõju pole.

Tänavu 1. juulil möödub kolm aastat päevast, mil Eestis tõusis käibemaks 18 protsendilt 20 peale. Enam-vähem samasse aega jäi ka töötuskindlustuse maksu tõus, mida maksja seisukohast võib sisuliselt pidada ka tulumaksu tõusuks. Kuidas ka ei vaataks: nende maksutõusude tulemuseks oli olukorras, kus palgad ei tõusnud, ikkagi see, et tööl käivale inimesel jäi lihtsalt vähem raha kätte, aga poes tuli rohkem letti käia.

Arusaadav, et 2009. aastaks oli tollane Reformierakonna, IRLi ja sotside valitsusliit pannud uljalt kokku liialt optimistliku eelarve ning selle enam-vähemgi tasakaalu rihtimiseks ei jäänudki muud üle, kui ühelt poolt kulusid kärpida ja teisalt makse tõsta. Poliitikud lubasid, et tegu on ajutise hädaabinõuga.

Nüüdseks on Eesti juba pikemat aega nautinud uue majanduskasvu aegu ning kasvanud on ka riigitulud, aga ükski võimuliidu juhtpoliitik pole iitsatanudki, et võiks käibemaksu määra taas endisele tasemele tuua. Töötuskindlustuse maksemäärastki tahetakse kümne küünega kinni hoida.

Kas pole taas leidmas kinnitust tõsiasi, et ajutised meetmed kipuvad kinnistuma aastateks?