Tööga hüvitatud kurjus

Seoses riikliku karistuspoliitikaga on alati kellelgi midagi öelda. Kui küsimus pandaks rahvahääletusele, siis kindlasti pooldaks enamik inimesi sooritatud kuritööde eest võimalikult karme karistusi. Sest tavainimene mõtleb ju karistusest kui kättemaksust tehtu eest.

Ent kõik õigusasutused rõhutavad alati, et kriminaalpoliitikas ei saa karistus olla kättemaks. Karistuse eesmärk on eelkõige isiku mõjutamine, et ta mõistaks oma teo mittevastavust ühiskonnas kokku lepitud käitumisreeglitele ning et ta edaspidi sellistest tegudest hoiduks. Aga inimesed ja kurjategijad on erisugused. Ühele piisab vaid kergest ehmatusest (mida tuleb ette näiteks kriminaalasja lõpetamisega, kui isiku süü pole suur), teisele aga ei piisa mitmest vangla-aastastki.

Ühiskonnale on aga seda tulusam, mida vähem vange ta ülal pidama peab. Mis muidugi ei tähenda, et kurjategijad peaksid jääma karistamata või et karistused peaks olema liigleebed.

See, et väiksema raskusastmega tegusid sooritanud kurjategijad saavad vanglas istumise asemel oma tegu tööga heastada, on meie arvates üsna mõjus vahend. Esiteks ei koorma need isikud maksumaksja taskut. Teiseks ei kaota nad vangistuse tõttu oma töö- või õppekohta ning säilitavad pere. See kõik on oluline, et seaduse vastu eksinud inimene ei kaotaks ühekorraga ka sotsiaalset tuge ja ei tekiks uute kuritegude riski. Lõppude lõpuks pole riigil tulevikus tarvis tegeleda karistuse kandnu ühiskonda rehabiliteerimisega ning ka töö, mida ta teeb, toob üldsusele väikest, kuid ikkagi kasu.