Keskkond väärib iga sellesse suunatud senti

Keit Pentuse sõnul on põlevkivist õli toota igal juhul arukam kui seda ahju ajada. Foto: Peeter Lilleväli

Ida-Virumaal on viimastel aastatel toimunud ja toimumas enneolematult palju keskkonda mõjutavaid muutusi, mis määravad nii siinsete elanike igapäevaelu kui teisendavad piirkonna üldilmet. Keskkonnaminister Keit Pentus leiab, et see maakond on väärt iga senti, mis siia on investeeritud. 

Uute õlitehaste ja elektrijaama ehitus, uute kaevanduste avamine ja ennenägematu põlevkivikonveieri rajamine, suurt piirkonda hõlmav joogiveeprojekt, vanade poolkoksimägede sulgemine ... Jõuate ikka end selle kõigega kursis hoida?

Ida-Virumaa on keskkonna valdkonnas üks neid piirkondi, kuhu oleme suunanud ja suunamas väga suures mahus investeeringuid ja seetõttu olen loomulikult kursis, mis seal toimub. Sel maavarade poolest rikkaimal piirkonnal on väga palju potentsiaali, teisalt vajab sealne ennekõike kaevanduste tõttu kahjustatud loodus ja elukeskkond samavõrra panustamist. Enam kui sada miljonit eurot investeeringuid Ida-Virumaale on olnud hädavajalikud.

Eesti Energia alustas Auveres uue elektrijaama ehitamist, samuti on vana elektrijaam saanud väävlipüüdurid ja lämmastikuheitmete vähendamise seadmed - see kõik tähendab väga suuri investeeringuid. Samas väidavad mitmed eksperdid, et põlevkivienergeetika ei ole jätkusuutlik ja pigem tuleks pilk pöörata teistele energiaallikatele (taastuvenergia, tuumaenergia). Milline on teie seisukoht?

Küsimus on selles, kuidas kasutame Eesti jaoks strateegiliselt tähtsat maavara nii, et kasu sellest oleks võimalikult suur. Põlevkivi ahju ajamine on kindlasti üks ebamõistlikumaid viise, pealegi on see kõige saastavam ja elanike jaoks kõige koormavam viis elektrit toota. Umbes 70 protsenti CO2st, mida me Eestis tervikuna õhku paiskame, tuleb põlevkivienergeetikast. Meile meeldivad tihtipeale igasugused edetabelid, tahame end teiste riikidega võrrelda. Jäätmete tekkimise uskumatuna tunduv number neis tabelites ei tähenda, et Eesti inimesed on prügistamises meistrid - sellest numbrist umbes 80 protsenti on otseselt seotud põlevkivienergeetikaga. Samamoodi on lugu veekasutusega.

Kogu meie elektrituru areng ongi suunatud teistsuguste energiaallikate kasutuselevõtule. See on suur muutus, mis tähendab ka mõtteviisi muutust - ja see võtab aega. Mul on hea meel, et Eesti Energia on avatud kaasa mõtlema, kuidas meie energiaportfelli mitmekesisemaks muuta. On arvamusi, et Eesti võiks hakkama saada ainult taastuvenergiaga. Kindlasti on ka tuumaenergia üks arutelu teemasid, samuti gaasi võimalused. Ma ei pea mõistlikuks neile hakitult läheneda, pigem tuleks panna lauale kõik võimalused korraga, tuua välja plussid ja miinused - ja siis teha valik. Töö selles suunas käib; majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on juba alustanud uue energiamajanduskava koostamist. Kuni kaugeleulatuvat ja terviklikku plaani tehakse, on investeeringud põlevkivi kasutavatesse elektrijaamadesse paratamatud.

Nii Eesti Energia kui VKG rajavad uusi õlitehaseid. Õli tootmine tähendab suuri koguseid poolkoksi, mille Euroopa Liit on tunnistanud ohtlikuks jäätmeks. Ükskõik kui keskkonnaohtult seda ladestada, tähendab see ikkagi keskkonda lisanduvaid jäätmeid ning õhuheitmeid. Kas tulu õlitootmisest, millest saavad osa vaid töösturid, kaalub üle sellega kaasneva lisakoormuse keskkonnale?

Ega põlevkivi kasutamine tasuta ei ole. Põlevkivi on sisuliselt samasugune maksumaksjale kuuluv ressurss nagu riigikassasse kogunev raha. Tasu, mida põlevkivi kasutaja selle eest maksab, peab olema nii suur, et katta sellega keskkonnale tekitatud kahjud.

Pole õige öelda, et kasu saavad üksnes õlitootjad. Tehnoloogia, mida õlitootmiseks kasutatakse, on unikaalne ja ekspordiartiklina riigi jaoks tervikuna oluline. Ei tohi unustada ka töökohti, mis on olemas tänu õlitööstusele - need on töökohad, mis nõuavad oskusteavet.

Ennekõike nendesamade õlitehaste jaoks rajatakse üle mitmekümne aasta taas uusi kaevandusi: juba töötav Ojamaa ja lähiaastatel avatav Uus-Kiviõli, lisaks sellele on Kiviõli Keemiatööstusel ja VKGl soov rajada kaevandus Sondasse. Kas nii mitme uue kaevanduse järjest rajamine on piisavalt põhjendatud ja piiratud põlevkivivarude kasutamine õlitootmiseks õigustatud?

Aastas on lubatud kaevandada maksimaalselt 20 miljonit tonni põlevkivi; kaevanduste arvule vaatamata see kogus suuremaks minna ei saa. Suund ongi võetud selle poole et põlevkivi rohkem õlina väärindada ja vähem ahju ajada.

Halvaks näiteks pean seda, mis sel aastal toimus Aidu 3. kaeveväljaga - miljoneid tonne põlevkivi jäi lihtsalt kasutamata. Ettevõtte seisukohalt oli allmaakaevanduse avamine loomulikult kulukas, aga piiratud maavara seisukohalt ei ole selline varuga ümberkäimine õige. Kui valida on uue kaevanduse rajamise ja vana kaevanduse lõpuni ammendamise vahel, siis tuleb igal juhul eelistada viimast ning järjest uute kaevanduste avamine pole sel juhul põhjendatud. Ka võivad sellised lõpuni ammendamata alad jäädagi korrastamata ja ootele, et ükskord ehk tullakse sinna tagasi.

Uued kaevandused on tegelikult seotud vanade ammendumisega ja see aitab meelde tuletada, et põlevkivi ei ole lõputu vara: kui ühes kohas saab otsa, siis seal ongi see otsas ja juurde ei tule kusagilt.

Ojamaa kaevanduse usskonveierit nimetatakse keskkonnaobjektiks. Kas ei tundu pisut irooniline, et keset loodust püsti pandud ehitist, mille rajamiseks võeti maha hulk metsa, keskkonnale tehtud heateona esitletakse?

Mulle tundub irooniline pigem see, et need inimesed, kes räägivad, kui keskkonnavaenulikud ja halvad on suured tolmupilvedes sõitvad veoautod, panevad nüüd pahaks konveierit, mis on igal juhul keskkonnasõbralikum kui oleksid sadakond teedel tolmutavat veokit või kümned raudteevagunid selle asemel.

Uute kaevanduste rajamise taustal tundub kohatu, et riik otsustas just nüüd põlevkivivaldadele laekuva kaevandamisõiguse tasu osa vähendada. Need vallad on just kaevandamise tõttu elanikest vaeseks jäänud ning seetõttu eelarvete tasandusfondist osa saamise võimalus seda vahet ju ei kata.

Initsiatiiv selleks tuli ju kohalikelt valdadelt endilt, sest ressursitasu ei ole stabiilne ega anna neile kindlust - seesama Aidu avamata jätmine on valus näide. Koos rahandusministeeriumiga tabeleid kõrvutades kaalusime kõiki numbreid komahaaval ning lahendus, mis on seaduseks muutumas, ei too omavalitsustele kahju. Kindlasti annab see neile aga võimaluse paindlikumalt reageerida, kui kaevandamine nende aladel sootuks lakkab.

Poolkoksimägede sulgemine tekitab inimestes vastakaid arvamusi alates nördimusest piirkonnale iseloomulike mustade mägede kadumise pärast ja lõpetades peavangutusega arutu raharaiskamise pärast.

Kui silmaga otsest kahju ei näe, ei tähenda see veel, et kahju ei olegi. Igal juhul on arukam investeerida praegu sellesse, et neist prügilatest lähtuv oht kõrvalda, kui et kunagi tulevikus investeerida hoopis suuremaid summasid selle ohu tagajärgedega hakkama saamiseks.

Juba mitu aastat põleb jälle Kukruse aherainemägi, tekitades õhureostust ja võimalik, et ka veereostust. Riigi maal asuvat mäge on seni uuritud vaid pinnapealselt ja sedagi tükk aega tagasi. Kas ministeeriumis on viimasel ajal jutuks olnud, mismoodi selle mäega peaks edasi toimima?

Eelmisel aastal viidi läbi kõigi suletud kaevanduste hoidlate uuringud, nende analüüs on veel käimas. Plaan on lisada sellesse programmi ka Kukruse mägi, kus esialgsed analüüsid ja uuringud on juba tehtud ning töö jätkudes selgub, mida ja kuidas selle mäega ette võtta ning kui palju see maksma võib minna.

Tänavu juba kolmandat aastat toimuval Purtse jõe keskkonnaseminaril käsitletakse taas Purtse ja selle lisajõgede põhja settinud saastega seonduvat. Milliseid lahendusi on keskkonnaministeeriumis kaalutud sellest saastest vabanemiseks ilma jõgede seisundit kahjustamata?

Positiivset mõju Purtse jõele avaldab ka Kohtla-Järve poolkoksiprügila sulgemise projekt - sellelt mäelt enam tugevalt reostnud vett ümbruskonna jõgedesse ei nõrgu.

Sel aastal valmib jääkreostuse programm ning Purtse jõgi läheb sinna sisse. Programmi tulemusena peab tekkima täpne ülevaade, mille alusel saaks juba edasi ka töömahu ja vajalikud tööd paika panna.Vastust on vaja ka küsimusele, kas Purtse jõest setete eemaldamine toob rohkem kahju või kasu.

Olete siinkandis päris palju käinud - milline mulje on jäänud maakonnast, millele paarkümmend aastat tagasi taheti ökoloogilise katastroofi silti külge kleepida?

Igasugune sildistamine mulle üldse ei meeldi. Kaevandamise mõju on muidugi näha - ükskõik milline kaevandamine muudab konkreetset kohta igaveseks. Kuigi me nõuame järjest rangemalt, et keskkonda ja loodust mõjutavate tegevuste mõju oleks võimalikult väike ja hiljem tuleb see ala korda teha, ei saa see paik enam kunagi endiseks. Aga Ida-Virumaal on ka palju imelise loodusega kohti ja need inimesed, kes seal ise käinud on, kindlasti mingitest siltidest ei mõtle.

Kas ministriametis olles jääb aega ka looduses käia? Kus viimati käisite, millised elamused on eriti meelde jäänud?

Igas ametis on sellist aega, kui tahtmist on. Õnneks satun ka ameti tõttu tihti loodusesse, aga mulle meeldib seal ka niisama uidata: nii suvel metsmaasikaid korjata kui sügisel kuuseriisikaid otsida, aga ka terviseradadel käia. Eelmise aasta puhkuse veetsin risti-põiki mööda Eestit sõites ja veendusin, et igal pool on paiku, mis ahhetama panevad. Elamuste saamiseks pole vaja kaugele minna - iga linnaäärne metsatukk pakub neid küllaga. Minu jaoks on põhjarannik see koht, kus võin lõputult uidata - pangad ja muidugi meri, mille lähedus aitab sageli väga hästi pingeid maha võtta.