Rohemajandus kui uue majanduse kasvumootor
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäeval näevad arenenud riigid rohemajanduses lahendust nii kliimamuredele kui ka üht uute töökohtade ja majanduskasvu allikat.
Juba 1990. aastate alguses kirjutas toonane keskkonnaminister Andres Tarand enne, kui esimesele ÜRO keskkonna ja arengu tippkohtumisele suundus: "Arenenud maailm on üsna üksmeelne kolmes energeetikat puudutavas printsiibis, mida lähitulevikus tuleb rakendada. Need on säästlikkus, energiatoodangu hajutamine ja alternatiivenergeetika arendamine. Neid juhtmõtteid ei tohi vastandada, neid peab arendama korraga, muidugi võimaluste piires."
Nüüd, pea kaks aastakümmet hiljem, Rio de Janeiro ÜRO teise kestliku arengu tippkohtumise järel, on kujunenud valdavaks arusaam, et taastuvenergeetikast peab saama peavooluenergeetika ja et energiat säästes saab kõige tõhusamalt suurendada energiavõimsusi.
Ometigi esitatakse aina rohkem ka kahtlusi, eriti just majanduse ebastabiilsuse valguses, et kas sellel kõigel on mõtet. Üha kasvavas tempos kasutatakse ressursse ja tarbitakse fossiilseid energiaallikaid, jätkuvalt suurendades CO2 heitmeid. Lisaks kasvab maailmas pidevalt sõltuvus naftast, mis paljuski pärineb Lähis-Idast, Lääne-Aafrikast ja Venemaalt ehk piirkondadest, mille valitsused ei häbene pöörata oma energiaressurssi poliitiliseks mõjutusvahendiks.
Kui 20. sajandil kasvas rahvaarv neli korda, siis fossiilkütuste kasutus suurenes samal ajal 13, maavarade kasutus 23 ja vee kasutus üheksa korda. Eri analüüside järgi kasvab maailma energiavajadus võrreldes kriisieelse ajaga 2035. aastaks poole võrra. Seda trendi veavad eeskätt tärkavad majandused.
Ka Eesti väljakutseks kujuneb küsimus: kuidas saavutada vähemaga rohkem? Siinkohal ei saa rääkida ainult energeetikast, vaid tuleb vaadata majandust tervikuna, eesmärgiga vähendada kahjulikku mõju keskkonnale. Euroopa Keskkonnaagentuuri andmetel suurenesid 2010. aastal Eesti CO2 heitmed Euroopa Liidus kõige enam - tervelt 25,2%. Hoolimata sellest, et põlevkivienergeetika reostab tohutult keskkonda, toetab valitsus seda jätkuvalt sadade miljonite eurodega. Meie majandus on Euroopa Komisjoni hinnangul energiamahukamaid Euroopas, mistõttu pole see kasvavate energiahindade tõttu enam nii konkurentsivõimeline.
Seega tuleb keskenduda sellele, kuidas piirata meie tarbimiskäitumise hävitavat mõju loodusele ja väljuda ohtlikust sõltuvussuhtest, millesse naftat eksportivad autoritaarsed riigid on maailma tõmmanud.
Lahendus saab olla üks ja ainus: raiskamisele orienteeritud majandusmudel tuleb muuta säästlikuks ja kestlikuks Rohemajandusele kui võimalusele oli üles ehitatud ka Rio de Janeiro tippkohtumine.
Leian, et Eesti ei tohi kaasa minna suurriikide pillava ja vastutustundetu mentaliteediga. Peame enestele leidma teise tee, tegema oma parima ekspertiisi ja olema esimeste hulgas, kes oma majanduse ümber teevad. Sellega teeme teene nii enestele kui ka järeltulevatele põlvedele, ehitades üles tulevikumajanduse, mis pakub tööd ja sissetulekut pikkadeks aastateks.
Siin on kanda keskne roll riigil, kes koostöös partneritega peab võtma vastutuse, panustama ja riske jagama. Vaid riiklik pikaajaline poliitika annab investoritele kindluse investeerida rohemajanduse uudsetesse ja tulevikus tulu toovatesse tegevusaladesse. Vaid vastastikuse usaldusega suudetakse investeerida miljardeid eurosid selleks, et meie kodud ja töökohad muutuksid säästlikumaks, toimuks üleminek taastuvatele energiaallikatele, jäätmekogused kahaneksid ning saastataks tunduvalt vähem.
Rohemajandus tähendab, et ümber kujundatakse transport ja logistika, võetakse kasutusele keskkonnasõbralikud ehitusmaterjalid ja tehnoloogiad, tööstuses ei kasutata enam nii palju materjale ja kemikaale ning muudetakse pakendamiskombeid jaekaubanduses. Loomulikult peab arendama mahepõllumajandust ja ärgitama inimesi, et nad tarbiksid kohalikke tooteid.
Kui paljud uutest lahendustest nõuavad nii teadlaste jõupingutusi kui ka suurt raha, siis mõned vajavad ainult, et lähenetakse loovamalt ja murtakse vanad dogmad. Igal juhul teevad sotsiaaldemokraadid täna tõsist tööd omapoolsete rohemajanduse ettepanekutega.
Parafraseerides Andres Tarandi mõtet: "Me peame tegema kõik, et Eestil ei jääks vajaka tulevikukujutlusest".