Valitsus peab rohkem Ida-Virumaale panustama
/nginx/o/2022/04/05/14466005t1hf533.jpg)
10. september 2012, 12:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegune Ida-Virumaa on midagi hoopis muud, mis see oli 15 või 20 aastat tagasi. Linnavalitsustes saab asjatoimetused enamasti eesti keeles aetud ja uued kerkivad tööstuspiirkonnad vajavad väljaõppinud töökäsi. Keskkonda on tublisti puhastatud ja Euroopa Liidu rahadega on ehitatud head teed.
Justkui polekski mille üle nuriseda. Kuid miks siiski lahkuvad inimesed oma sünnikohast välismaale tööd ja leiba otsima või kolivad parema lootuses Tallinna ja teistesse linnadesse? On viimane aeg võtta end kokku ja mõista, et pealinnast Ida-Virumaa suunal kõlavad kaunid sõnad ning katteta lubadused teevad topeltkurja ja toovad kohalikele järjekordseid pettumusi.
Eelmisel aastal kiitis valitsus toonase siseministri Marko Pomerantsi initsiatiivil heaks maakonna tegevuskava, kuid ei määranud konkreetseid summasid ega vastutajaid, et eesmärkideni jõuda. Pall visati õhku, kuid kinni polnud seda püüdmas kedagi. Üks selles kavas olnud ettepanek oli mõned riigiasutused Ida-Virumaale planeerida ja ümber paigutada, "muutes sellega riigi tähelepanu ja kohalolu piirkonnas selgemini tajutavamaks". Erandlikult jõudis see teema kaugemale ning sai kirja valitsuse tööplaani ja arengud on toimunud.
Mõned kuud tagasi täitis Eestit harukordne üksmeel, kui kõik erakonnad ja sõnakaalukad poliitikud toetasid valitsuserakondade algatust viia esimese suure institutsioonina Ida-Virumaale sisekaitseakadeemia. Nüüd, kus Eesti ühiskonda on raputanud järjekordne poliitiline kriis, on asised teemad laua servale lükatud ning enamjaolt õigustatakse endid ja tegeletakse piiratud ettepanekute ja mahtudega. Jääb mulje, et akadeemia kolimise teemal on otsustajatel suu vett täis läinud. Samas on aeg armutu ja tiksub Ida-Virumaa seisukohalt edasi täpselt samamoodi nagu viimased kaks aastakümmet.
On neid, kes on põhimõtteliselt ja tuliselt sisekaitsakadeemia Ida-Virumaale viimise vastu. Võib mõista nende soovi jätkata tegevust harjumuspärases keskkonnas ja neile soodsatel tingimustel, andmata aga seejuures oma panust selle piirkonna arenguks. Kuid ilmselt on Eesti riigil vajadus ja kohustus oma panust suurendada, sest panustada ei saa ühepoolselt ja vajalikud on stiimulid. Kuid ilma reaalsete tegudeta ei juhtu midagi.
Soovides riigina tõsimeeli pöörata tähelepanu Ida-Virumaale, muuta sealsed linnad ja vallad eestimeelseteks ja -keelseteks, pakkuda piirkonna elanikele samasugust elukeskkonda nagu Tartu-, Pärnu-, Rapla- või Saaremaal, tuleb meil ka riigina sinna ühiselt panustada. Pööramaks ümber inimeste väljarännet Ida-Virumaalt, tuleb riigina sinna rohkem kohale minna. Kui vaja, peab riik maksma inimestele suuremat palka, andma peredele kindluse ja toetust uus kodu rajada, tuleb ehitada lasteaiad, koolid ja huvikeskused. Ilma vaeva ja raha kulutamata ei ole võimalik tulemust oodata.
Meil on ka väga häid näiteid, kus riik on end Ida-Virumaal jõuliselt kehtestanud. Kaitsepolitsei tegevus Narvas ja Kohtla-Järvel riigivõimu õõnestanud korrumpeerunud kohtunikke vahele võttes või altkäemaksuhimulisi linnaametnikke paljastades on tubli tulemus, kuid positiivseks plaaniks on sellest vähe.
Et riik oleks Ida-Virumaal rohkem kohal, ei ole minu arvates mitte huvitav mõtteharjutus, vaid moodsa elu möödapääsmatu nõue. Ida-Virumaal on oma tööstuspotentsiaali ja Peterburi läheduse tõttu kõik eeldused muutuda juba mõne aastaga inetust Tuhkatriinust imekauniks printsessiks. Seni on ettevõtjad näinud Narvas peamiselt odavat tööjõudu. Kuid üha enam taipavad Peterburi ärimehed, et vaid sadakonna kilomeetri kaugusel nende praegusest tegevuskohast on täieõiguslik Euroopa Liidu ärikeskkond, 500 miljoni tarbijaga avatud turg, tegelikult toimivad seadused, võrreldamatult madalam korruptsioon ja hea haridusega mitmeid keeli - sealhulgas vene keelt - mõistvad inimesed.
Retoorikas tervitame Venemaa tarka kapitali ja investeeringuid, mis toovad meile töökohti ning jätavad riiki maksuraha. Kuid erinevalt levinud arusaamast, arvan, et kapitalil on alati rahvus ja seda peab kogu aeg meeles pidama. Me ei näe kunagi lõpuni inimese sisse, mis motiividel keegi tegutseb ja oma äri Eestisse toob. Niivõrd, kuidas Vene kapital Ida-Virumaale tuleb, peame ka ise riigina seal tugevamaks muutuma. Siin ei tohi hiljaks jääda. Vaid vahetult ja jõuliselt Eesti riigi põhiväärtuste eest seistes saame olla kindlad, et kasvatame oma riigile patrioote, sõltumata nende rahvusest või usutunnistusest.
Valitsusele Ida-Virumaa teemasid meelde tuletades tundub, justkui eit näägutaks oma vanamehe kallal, et millal küll sa ometi selle katkise aia ära parandad, siga jälle rukkis käinud. Vanamees teab küll, et töö vajab tegemist, kuid ehk kannatab mõnele järgmisele päevale lükata, täna selg valutab ning homme tõotab vihma... ja nii saavad nädalatest päevad, kuudest aastad.
Loodan väga, et praegune arutelu mõnede riigiasutuste Ida-Virumaale viimise teemal ei takerdu taas bürokraatiamasinasse ning jätkub otsustustahet teha see julge ja õige samm. Ida-Virumaa on kaunis ja omapärane ning meil on kohustus selle eest hoolt kanda ja vastutust võtta.