Ravimimüük on maal võimalik

Arved Breidaks
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu
Foto: Erakogu

Riigikogu võimuparteid on jõudnud arusaamisele, et senised võtted meelitamaks apteegifirmasid maal rohupoodi avama või vähemalt olemasolevaid lahti hoidma, on ammendunud ning apteegiturg vajab uut regulatsiooni, mis vastaks paremini tarbija huvidele.

Näiliselt on ravimite jaeturg Eestis konkurentsist pungil, sest erinevaid apteegikette on palju, lisaks mõned üksiküritajad. Asjatundjad teavad aga öelda, et faktiliselt kontrollivad Eesti ravimikaubandust kaks suurt hulgifirmat, kelle omanduses on enamik neist apteegikettidest, mis üksteisega "konkureerivad".

Kui aga turgu valitsevad kaks ettevõtet, siis pigem kalduvad nad teineteisega mitte konkureerima, vaid kokku leppima.

Apteegiturul valitsev seis on sarnane, mis oli 10-15 aastat tagasi väiksemate maakonnakeskuste jaekaubanduses: poode oli linnakeses küll mitu, kuid enamik neist kuulus kohalikule tarbijate ühistule, mis määras nende kõigi hinnataseme. Kuna üksikute erapoodide kaubatarned sõltusid samuti peamiselt kohalikust ühistu laost, oli sellega reaalne konkurents tasalülitatud. Erapoed hankisid oma hinnaeelise tänu madalamatele halduskuludele ja paraku ka maksudest kõrvalehoidmisele.

Alles välismaiste jaekettide sissetung tekitas esmalt suuremates ja seejärel väiksemates linnades toidu- ja esmatarbekaupade turul reaalse konkurentsi, mille positiivseks küljeks on madalamad hinnad ja laiem sortiment.

Konkurentsi tihenemisel oli ka oma varjukülg: kohalikel ühistutel ei jätkunud enam rammu selleks, et ühtaegu püsida linnas konkurentsis ja samas hoida maakauplused elus. Paljuski doteeriti maapoode linnakaupluste kasumi arvelt ja kui linnas enam nii head kasumit ei teenitud, oli tulemuseks maapoodide allakäik.

Eelmisel kümnendil arvati, et kui peatada linnades apteegikettide kiire laienemine, siis tekib neil motivatsioon tegeleda maaklientidega. See on sama, mis kehtestada Rimile ja Selverile Tallinnas supermarketite avamise ülempiir lootuses, et see soodustab ostukeskuste rajamist Avinurmes.

Sõltumata sellest, kas piirata kaubandusettevõtete tegevust linnades või mitte, maakohtadesse see neid investeerima ei meelita, sest maal puudub kõige tähtsam: kriitiline mass kliente. See seaduspära kehtib nii toidu- kui ka tabletimüügis.

Ravimikaubanduses on ühelt poolt jaeturule seatud piirangute ja teisalt jaeturule hulgikauplejate lubamisega tekkinud olukord, kus firmad on küll ära kasutanud neile loodud kasvuhoonetingimused, kuid oma kasumit ei ole nad valmis jagama - vähetulusates kohtades pannakse apteegid ikkagi kinni.

Pärast konkurentsiameti varasemat ja õiguskantsleri äsjast teemakohast tähelepanu juhtimist on poliitikud seisukohal, et vaba turgu ei ole mõtet apteegiäris enam piirata, sest see pole toonud soovitud tulemust. Kas tagasipöördumine piirideta vaba konkurentsi poole pakuks seda?

Pole mingit alust arvata, et kui apteegifirmad saavad taas õiguse segamatult linnas iga nurga peal rohupood avada, haarataks turuvõitlusse ka maakohad. Apteekide turuvõitlus keskenduks edaspidigi üksnes linnadele ja see pigem kiirendab vähekasumlike maa-apteekide sulgemist, mis rahvastiku rännet arvestades on nagunii vaid aja küsimus.

Kui riik soovib tagada ravimite kättesaadavuse kohtades, kus see vabaturu tingimustes pole rentaabel, on võimalik kasutada ebatraditsioonilisi võtteid. Näiteks Eesti Post sulgeb küll oma postkontoreid, kuid säilitab siiski postiteenuse kättesaadavuse, paigutades postileti kohalikku kauplusse.

Miks ei võiks samamoodi talitada apteekide puhul? Miks ei võiks valitsusel viimaks olla nii palju selgroogu, et seista vastu ravimikaupmeeste lobile ja lubada rohud müüki ka kohalikus toidukaupluses?

Vastuargumendina ikka ja jälle välja toodav kartus, et rumalad inimesed ajavad sellisel juhul kaupluses rohud ja toiduained segamini, on pehmelt öeldes naeruväärne. Kui inimene oskab apteegist ostetud valuvaigisteid mõistuspäraselt kasutada, siis miks peaks ta järsku neid toidupoest ostes ülemäära tarbima hakkama? Sellisel juhul peaks ka kirveid ja vikateid edaspidi vaid relvapoes müüma.

Teisalt on nii riigil, kuid eeskätt kohalikul omavalitsusel võimalik tagada apteekide püsimine väikestes keskustes. Omavalitsusel on üksi või koopereerudes võimalik korraldada hankekonkurss, et osutada elanikele apteegiteenust hajaasustuses. Konkursi tulemusel saab võitnud apteegikett õiguse ja kohustuse pakkuda lepinguperioodil kokku lepitud asustuspunktides apteegiteenust.

Kui riik doteerib rongiliiklust ja maakonnasisest bussitransporti, siis miks ta ei võiks tagada vallas apteegi olemasolu? Mõistagi kulub selleks raha, kuid paraku pole enamik teenuseid hajaasustuses enam pealemaksmiseta kättesaadavad. See on reaalsus, kus poliitikutel tuleb otsustada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles