Tulevane asekantsler tegi pärast ülikooli ideaalse ametniku karjääri

Aleksander Ljudvig on võrdlemisi noor ametnik, esialgu veel Narvas. Ta on tulvil idealistlikke veendumusi sellest, kuidas peab sotsiaalvaldkonna ametnik tegelema inimestega, kes satuvad tema kabinetti: "Üldjuhul on 90 protsenti või isegi rohkem olukordi võimalik lahendada siinsamas 10-15 minutiga." Foto: Ilja Smirnov

Peaaegu seitse aastat Narvas sotsiaalvaldkonna abilinnapeana töötanud 32aastane Aleksander Ljudvig jõuab detsembris oma karjääriredelil ministeeriumikabinetti. Karmil konkursil valiti sotsiaalministeeriumi asekantsleri ametikohale just tema. Sel puhul antud intervjuu näitab Ljudvigit inimesena, kes väärtustab ametniku kohusetunde ja tööga seotud ideaale. Ljudvig jutustab ka sellest, mis on aidanud tal kõik need aastad parteituks jääda, sellal kui rõhuv enamik Narva juhte on vaikselt tsentristide rüppe rännanud.

Olukorras, mil kõik on mures noorte soovimatuse pärast Narva jääda, lahkub linnast järsku ka üks selle kõrgematest juhtidest. Kas peate enda juhtumit kuidagi erandlikuks?

Noorte lahkumise probleemi ei tahaks tõesti oma olukorrale projitseerida. Noored lahkuvad õppima ja jäävad siis kuhugi pidama, mina aga pühendasin siiski Narvale üle kümne aasta: asusin sotsiaalametis tööle juba aasta jagu enne õpingute lõppu. Suur probleem on minu arust see, kui 11.-12. klasside õpilased on juba ette häälestatud Narvast lahkuma.

Usun, et minu olukord peaks noortele ja eriti mitte-eestlastest noortele hoopis näitama: Narvas on võimalik karjääri teha. Ja seda igasuguse haridusega. Ei saa salata - meie ühiskonnas ja ka mujal maailmas valitseb stereotüüp, et sotsiaaltöötaja on keegi, kes tegeleb laias laastus vanamutikeste ja vaestega. See pole kaugeltki nii.

Ütlen veel kord: probleem ei ole selles, et keegi kolib minema. Mina isiklikult Narvaga lõpparvet ei tee ja siit ei põgene. Vastupidi - avanevad uued võimalused ministeeriumi ja kohalike omavalitsuste vahelise koostöö edasiseks arendamiseks. Minu omavalitsuses töötamise kogemused tulevad väga kasuks: uuel ametikohal mõistan selgelt vajadusi, sealhulgas Narva omi. On ju Narvas ministrigi sõnul sotsiaalprobleemide tase üks kõrgemaid.

Omavalitsuse esindajana suhtlesite üsna palju sotsiaalministeeriumiga. Nüüd ministeeriumi poole üle tulles on teil ehk olemas kava, kuidas neid kontakte paremaks muuta?

Praegu mingeid järeldusi teha ja reformikavasid pakkuda oleks minu jaoks enneaegne.

Konkursil nõuti esseed, milles tuli määratleda sotsiaalsfääri arendamise prioriteedid. Konkursi tulemuste põhjal otsustades liikus mitu mõte õiges suunas. Ent uus kollektiiv, sealhulgas ministeeriumis, on igal juhul meeskond. Sellel on omad prioriteedid, väljatöötatud plaanid, ja ma ei kavatse kuulutada reforme ega muudatusi.

Selle aasta uudisvoogudes on teie kommentaare olnud võimalik lugeda mõnikord eriliste või isegi erakordsete sündmuste puhul. Nende seas on Varvara Ivanova mõrv, teise 11aastase Narva tüdruku uppumine, isegi Juku-Kalle Raidi Pussy Riotit toetava plakati lugu. Kas ei osutunud see raske aasta teile karjääriotsuse tegemisel n-ö viimaseks piisaks?

Ei, absoluutselt mitte. Tõepoolest oli järjest mitu kõmulist juhtumit, mis leidsid meedias palju kommenteerimist ja arutamist, kuid see oli juhuslik. Sama on olnud ka eelnevatel aastatel, seepärast ei ole siin midagi hirmsat.

Kas see pole hirmus, et sotsiaalvaldkonna ametnikuga ei olda kunagi rahul? Ja mida kõrgemal on tema kabinet, seda rohkem rahulolematuid.

Ongi nii, kuid sellele on hulgaliselt mõistlikke seletusi ja vaevalt lähitulevikus midagi muutub. Ka arenenud ja väga kõrge sotsiaalse heaoluga riikides on minu kolleegidel samad mured ja probleemid... Nõustuda saama sotsiaalsfääri eest vastutajaks ei ole kerge - tuleb endale aru anda, et kriitika on alati ülekaalus. Rõhutan, et sellele on arvukalt mõistlikke seletusi, millest selle intervjuu raames ei pruugigi kõnelda.

Kas selle pideva kriitikasurve tõttu õpib sotsiaalvaldkonna juht ajapikku emotsionaalseid barjääre ehitama?

Kõik oleneb kompleksselt kutsealastest teadmistest, elukogemustest ja isikuomadustest. Mitte iga inimene ei saa sotsiaaltööga hakkama ja isegi reasotsiaaltöötajate seas on suur voolavus. Ent kui inimene peab vastu, on sotsiaaltööle pühendunud, tuleb toime stressi ja läbipõlemise ohuga, siis töötab ta tavaliselt lõpuni, st pensionini. Iga päev tuleb kaheksast viieni tegelda negatiivsega, lahendada inimeste raskeid isiklikke probleeme ja olukordi on ju mitmesuguseid: tuleb ette vägivalda, laste ahistamist, on lapsi, kelle eest  ei ole vanemad kuude kaupa hoolitsenud, mõni laps ei oska kolmeaastasena rääkida, tema füüsilisest arengust rääkimata... Kaugeltki iga sotsiaaltöötaja pole võimeline kõige selle järel koju naasma ja sellest mitte mõtlema. Ka mina tegin omal ajal läbi sotsiaaltöötaja elukooli. See andis oskuse jätta koduukse taha see stress, mis tööl võib kuhjuda. Pole tähtis, kas see puudutab mõnd konkreetset rasket juhtumit või poliitilist resonantsi ühele või teisele probleemile.

Kas see tähendab elukutsega omandatud osavõtmatust?

Ei, ma ei saa seda osavõtmatuseks nimetada. Minu vastuvõtule tulevate inimestega õnnestub mul väga rahulikult suhelda. Isegi kui inimene on meelestatud agressiivselt, väga emotsionaalselt, ikka õnnestub leida lahendus. Lubada endale osavõtmatust, sulguda inimeste eest kaitsvasse kesta oleks väga ebaprofessionaalne. Seni kui ametnik istub oma toolis, on ta kohustatud tegema oma tööd: vastama, pakkuma variante, leidma optimaalseid lahendusi.

Need kõik on mis tahes valdkonna ametniku kohustuslikud omadused: liigse paatoseta rahvast teenida. Te olete neist ideaalidest tulvil, aga kuidas suudate vaadata teiste osavõtmatust? Me ju teame, et ametnikke on igasuguseid.

Pole mõtet võidelda sellega, mida ei saa muuta. Mõnedes küsimustes on minu kompetents ja võimalused piiratud. Teisest küljest ütlen liigse edevuseta, et mul on õnnestunud oma kolleegidele sisendada niisugune põhimõte: kui inimene on juba kabinetti astunud, on tal järelikult tõesti põhjused, mis ta siia tõid, ja tal on tõepoolest midagi öelda; see inimene tuleb kindlasti ära kuulata ja talle midagi pakkuda. Üldjuhul on 90 protsenti või isegi rohkem olukordi võimalik lahendada siinsamas 10-15 minutiga. Sotsiaalsfääris on see eriti tähtis, sest kui kellelgi on ametnikult vaja näiteks ehitusluba, siis on küll liigne bürokraatia lubamatu, aga põhimõtteliselt kannatab oodata - tõenäoliselt on sel inimesel töö olemas ja pole tohutut elustressi.

Töökoha ja suhtumise poolest olete ametnik, aga tänavu augustis, kui toimus aktsioon bastionile riputatud plakatiga Pussy Rioti toetuseks, võtsite selle vastu ägedalt sõna kui poliitik. Kas sellel oli teie jaoks tagajärgi? Või saite ehk hiljem ise oma veast aru?

Mingeid erilisi vigu ma ei näe, kuid näen nende meediavahendite vigu, kes levitasid seda teises võtmes. Kui vaadata, kellele ja milleks olid mu sõnad algselt öeldud ja kuidas nendega mängiti, on need kaks ise asja. Kohe oli arusaadav, et sellega kõik lõpebki, aga teisalt väljendas hulk Narva elanikke sel teemal selgelt oma suhtumist. Niipea kui ilmus esimene informatsioon plakati kohta, olid minu ja mu sekretäri telefonid kohe punased. Jah, mingil määral tuli käituda poliitikuna, kes arvestab Narva elanike huvitatust vältida skandaali ja riikidevahelisse poliitilisse arveteõiendamisse kaasamist. Mina võin vaid kahetseda, et kõik ei võtnud seda vastu adekvaatselt.

Peatselt sukeldute ministeeriumiametniku ellu. Kui suur roll on seal teie meelest poliitikal? Te ise ei kuulu ühtegi parteisse, kuid sotsiaalministeerium on teatavasti reformistide pärusmaa. Teisalt on teada, et teie abikaasa on Reformierakonna liige. Kas teie jaoks isiklikult on sel tähendust?

See, mis partei parajasti võimul on, ei mängi rolli. Jutt on riigi keskvõimust ja selle on valinud rahvas. Kui juhtus, et valitsuses on enamik ühe partei liikmeid, ei tähenda see, et minu abikaasal on sellega pistmist. Ausalt öeldes ei pööra ma üldse tähelepanu, kui selliseid paralleele tõmmatakse. Sääraseid järeldusi võis oodata ja mis sellest.

Kuidas teil endal õnnestus kõik need aastad Narva juhtkonnas töötades parteituks jääda? Kas oli hetki, mil tuli ettepanekuid tõrjuda?

Muidugi oli. Kuidas mul õnnestus? Aga näitasin mu siia tööle kutsunud linnapeale, et olen valmis mulle usaldatud valdkonnaga adekvaatselt tegelema. Seepärast esitas linnapea mu ka teiseks tähtajaks. Mul on temaga väga hea koostöö: ma usaldan teda ja tunnetan temagi usaldust. Parteisse astumise järele pole vajadust näinud. Võimalik, et see oleks isegi segavaks osutunud, sest parteiline inimene peab nii või teisiti täitma parteijuhiseid, hoidma pealiini. Mind need asjad ei sidunud, seega oli võimalus mõtelda õiges suunas ja teha sotsiaaltööd nii, nagu seda eeldab üldine arusaamine.

Mis te arvate, kas Keskerakonna liikmena oleksite praegu saanud ettepaneku ministeeriumis tööle asuda?

Seda peab küsima neilt, kes mind kutsusid. Arvestades konkurssi ja igal etapil edasipääsemiseks nõutut, arvan, et vähemalt sellel konkursil parteilise kuuluvusega midagi ühist ei ole. Ministeeriumi andmetel oli sellele kohale 20 kandideerijat ja kandideerimise etappe oli mitu: neli testi, kõikvõimalikud töövestlused ja kohtumised.

Kuidas teie abikaasa suhtus uudisesse, et kolite Tallinna? Teatavasti on tal Narvas oma ettevõte...

Ma ei tahaks oma isiklikku elu arutada. Ütlen vaid, et sellega ei ole mingeid probleeme.

Teatavasti esitab Narva linnapea varsti linnavolikogule aselinnapea kandidaadi - teie asemele. Kas teie arvamust küsiti?

Loomulikult. Tarmo [linnapea Tarmo Tammiste - toim.] küsis kohe, kes võiks mu asemele tulla. Oma arvamuse ütlesin välja ja loodan, et linnavolikogu teeb aruka valiku.

Kas Narvas juhtivalt ametikohalt lahkudes tahaksite unustada midagi siinsetes võimu telgitagustes toimuvat?

Ma pole see inimene, kes tahaks minevikust midagi välja jätta. Mis oli, see oli, midagi tagasi ei too ja ümber ei tee. Suhtun sellesse filosoofiliselt: igal asjal on mingi tähendus, on põhjused, miks midagi juhtus, ja iga asi annab vähemalt kogemuse ja hoiab ära veelgi suuremad ebameeldivused tulevikus.