Maailma põlevkivi – kas väljakutse tehnikaülikoolile?
15. november 2012, 22:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enamus Eestimaa rahvast teab, et meie maal on põlevkivi kaevandatud aastakümneid, ja seda, et põlevkivi on kuidagi seotud elektritootmisega.
Eesti põlevkivi - kukersiit - on tõesti meie energeetiline sõltumatus, vähemasti niikaua, kui me selle eest (ja sellega seonduva keskkonnamõju eest) maksta suudame ja tahame. Põlevkiviga ei seostu üksnes elektritootmine, vaid ka õlitootmine ja osake keemiatööstusest.
Eestis on tegelikult kahte tüüpi põlevkivi. Vähemtuntud põlevkivi - graptoliit-argilliit, vana nimega diktüoneemakilt - on oluliselt madalama kütteväärtusega metalle sisaldav settekivim.
Maailmas on põlevkivi tüüpe üsna palju. Enam kui 400 miljardi tonnini küündivatest teadaolevatest põlevkivivarudest jaotub enam kui 30 riigi vahel. Suuremad varud on teada USAs, Venemaal, Brasiilias, Hiinas, Austraalias, Jordaanias, Iisraelis, Marokos ja mujal. Viimasel aastakümnel on huvi põlevkiviressursside vastu tõusnud kogu maailmas.
Ühelt poolt on seda ajendanud naftahinna kiire tõus ning tarnete ebakindlus, teiselt poolt aga pidev energiatarbimise kasv kogu maailmas ning kiire majanduskasv mitmetes Aasia suurriikides. Nafta- ja gaasitootmine ning tarned on jätkuvalt poliitiline tööriist riikidevahelistes maailmajagamise suurtes mängudes. Rahvusvahelise ebakindluse kasvuga pööratakse pilgud kodumaiste ressursside suunas, seda vahel isegi nendes riikides, kus naftapuudus ei kammitse isegi lähiaastakümnetel.
Kui veel kümme aastat tagasi võis uskuda, et põlevkivi tootmine ja töötlemine ei mahu tulevikus karmi keskkonnapoliitika raamidesse ning räägiti isegi Eestis tootmise järk-järgulise vähendamise vajadustest, siis viimase aja trendid on selgelt vastupidised. Põlevkiviuuringud on intensiivselt käivitunud Lähis-Ida riikides ja Aasias.
Uus lähenemine põlevkivile kui ressursile on pigem multidimensiooniline. Kui klassikalises tähenduses vaadeldi põlevkivi kui õli- ja elektritootmise toorainet, siis uuemal ajal vaadeldakse mitmeid koosprodukte, otsitakse madala kütteväärtusega toorme kasutamise ning keskkonda vähemsaastavate tehnoloogiate rakendamise võimalusi. Suhtumine põlevkivisse on muutumas komplekssemaks ja mõtestatumaks.
Kahtlemata on üheks oluliseks lisatingimuseks, millega ei olnud paarkümmend aastat tagasi vaja nii suuresti arvestada, karmistuvad keskkonnanõuded. Ükski loodusvarade kasutamisega seotud tegevus ei ole keskkonda säästev. Nii sisaldab ka põlevkivi kasutamine endas keskkonnakaitselist, majanduslikku ja sotsiaalset mõõdet. Kahjuliku mõju minimiseerimine kõigis nimetatud mõõdetes eeldab tänapäeva ühiskonnas mõistlikkust ressursi kasutamise planeerimisel ja arenenud tehnoloogiat. See on väljakutse uutele uurijatele ja arendajatele. Kuid kas me oleme ikka kõigeks selleks valmis?
Ülikoolidel on siinkohal oluline osa spetsialistide ettevalmistamisel. Nüüdisaegne ettevalmistus peaks olema kompleksne ja katma kogu põlevkivi tsükli, teisisõnu haarama enesesse uute maardlate otsingu, geoloogilise uuringu, esmase tasuvusuuringu, kaevandamise aspektid, sh keskkonnamõju, põlevkivi omadused, põlevkivikeemia, õli- ja põletustehnoloogiad ning lõpuks protsessi jäätmetega seonduvad küsimused. Lisaks sellele on täistsüklil ka sotsiaalne mõõde, mida peaks arvestama maardla- ja tehnoloogiakeskselt.
Tallinna tehnikaülikoolil oleks kahtlemata suur potentsiaal seda tüüpi õppe-, arendus- ja teadustegevuse läbiviimisel mitte üksnes Eesti, vaid kogu maailma põlevkiviressursside võtmes. Meie teadmised on tekkinud enam kui 50aastase kogemusega ning "sõna" teadmiste olemasolust on levinud üle maailma.
Loomulikult on Eestil palju konkurente, seda nii "vanade tegijate" kui ka uustulnukate hulgas. TTÜs on mitmeid õppetoole ja laboratooriume, mis tegelevad põlevkivitsükli eri osadega. Mõttekas oleks nimetatud alastruktuurid kaasata ühtsesse põlevkivi täistsükli teadus-, õppe- ja arendusskeemi. Kahtlemata on vaja arendada välja läbimõeldud rahvusvaheline (ingliskeelne) põlevkivitemaatiline õppetegevus nii magistri- kui doktoriõppe tasemel.
Valdkonna teadustegevus on mahtunud siiani vaid osaliselt riikliku finantseerimise raamistikku. Samas, kui arvestada Eesti võimalikku potentsiaali põlevkivivaldkonnas, oleks vaja luua riiklik meede sellise potentsiaali rakendamiseks. Samas on kindlasti arenguruumi põlevkivivaldkonna edendamisel ka TTÜl ja teistel Eesti ülikoolidel.
Mõnes mõttes seisame praegu teelahkmel: kas tugevdame otsustavalt oma kompetentsi põlevkivi täistsükli õppe-, arendus- ja teadusvaldkonnas või anname oma kunagise positsiooni lõplikult käest? Selge on see, et vajadus seda laadi teadmiste vastu kasvab maailmas lähiaastatel olulisel määral. TTÜ teadlased võiksid selles vallas mängida keskset rolli.
Alvar Soesoo ettekanne täna Jõhvi kontserdimajas toimuval konverentsil "Põlevkivi - kelle rikkus?" on avaldatud autori nõusolekul.