Erakondadega tuleb uuesti proovida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti ühiskonna rahumeelne lahtiparteistamine on pikk ja vaevaline protsess, mis paradoksaalsel kombel ei saa toimuda teisiti kui nendesamade erakondade kaudu.
Ainult võimulolijad saavad muuta kohalikud omavalitsused sõltumatuks parteikontoritest ja annavad võimaluse tegelikult vastutada. Ainult valitsuskoalitsiooni erakonnad saavad muuta erakonnaseadust, valimisseadust, riigikogu kodukorraseadust ja teisi õigusakte nii, et parlamenti pürgimine muutuks ausaks võistluseks ning pakuks valijatele reaalseid ja võrdväärseid valikuid.
Vähe tõenäoline, et praegused riigikokku tsementeerunud parteid hakkavad saagima oksa oma istumise all. Niisiis peavad muutuste ellukutsujaks saama mõned uued erakondlikud jõud. Missugune võiks olla üks õnnestunud ja ajahambale vastupidav, igatpidi kaunis ja täiuslik erakond, mis võiks pälvida kodanike pikaajalise usalduse, kui platonlikult ideaalide üle arutleda?
Erakond on kui ülekandemehhanism valijate ja riigivõimu vahel. Ta viib ellu kodanike tahet, peab kodanikega dialoogi ja aitab neil oma seisukohti väljendada.
Erakond õnnestub, kui tema struktuur sarnaneb ühiskonnale. Hea erakond täiustab ja parandab lõputult iseenda sisedemokraatiat. Rein Taagepera on väljendanud mõtet, et ühiskond on nii demokraatlik, kui demokraatlik on tema väikseim rakuke ehk perekond. Muu hulgas tähendab see, et ühiskond on sama demokraatlik kui võimuparteid.
Tänasest poliitilisest situatsioonist välja kasvav protestipartei, mille kandev idee oleks vaid vabade valimiste taastamine ja võimumonopoli lõhkumine, poleks siiski tõenäoliselt küllalt elujõuline. Traditsiooniline maailmavaateline positsioon parem-vasakpoolsusena jms peaks uutel erakondadel siiski olema läbi mõeldud, sest ühiskonnast endast ei ole vastavad meeleolud kuhugi kadunud.
Ühiskond on seda elujõulisem, mida tugevamad on inimeste omavahelised sidemed, mida rohkem on selles usaldust. Riigivõimu usaldusväärsust sepistatakse parteide sisedemokraatia abil. Avatust, läbipaistvust ja sidusust õpitakse ja luuakse erakondade koosolekutel, kontorites ja majandusaruannetes.
1990. aastate alguse erakondade asutamise õhin on meil kahjuks nüüdseks asendunud arusaamisega, et erakond peab olema midagi suurt, masinlikku ja raskepärast. Ei pea - moodne kommunikatsioon ja võrgustumine ei nõua suuri inimhulki ning erakonda võib ette kujutada väiksemana, avatuna ja loomingulisena.
Võrdsete partneritena otsustamises osalemist õpitakse ja harjutatakse erakonna tasandil. Ei ole võimalik, et üldkoosolekul osalevad hääletud kuulekad parteiliikmed, aga riigivalitsemises löövad needsamad inimesed kaasa aktiivselt ja mitmehäälselt.
Ideaalses erakonnas võiksid piirkondlikud organisatsioonid moodustada poliitilise ühiskeha võrdsete liiduna. Just selline partnerlus ja mitte "piirkond on madalam kui muru" sunnib parteisisesel otsustamisel diskuteerima ja argumente väärtustama. Ka sisuline ja põhiseaduse vaimust kantud haldusreform ei õnnestu Eestis enne, kui erakondade piirkonnaorganisatsioonid ei saavuta tegelikku iseseisvust.
Sallivas erakonnas toimib aus võistlus ideede ja inimeste vahel. Erakonna enamus õpib sallivalt ümber käima vähemusega ning kulutab märkimisväärse osa energiast ühisosa leidmisele ja erakonna programmi tunnistavate vähemuste "laua ääres hoidmisele".
Parlamendierakondade kokkulepe ülepaisutatud rahastamiseks riigieelarvest on ühest küljest inimlik, sest kes meist ei tahaks oma positsiooni kindlustada. Tegelikult on see siiski amoraalne tugevama õiguse väljendus. Korralik erakond vähendab oluliselt riigiarvelist rahastamist ning muudab selle jaotamise põhimõtted kõigi poliitiliste jõudude vahel ausaks.
Eesti demokraatia süsteemne viga on, et võimude lahusus ei toimi piisaval määral. Vormiliselt on see meil olemas, sisuliselt paljudel juhtudel mitte.
Üks paljudest näidetest on kohalikes omavalitsustes toimuv, kus parteide keskkontorid survestavad erakonnakaaslastest omavalitsusjuhte suvaliste pisiasjade pärast.
Erakonna majandustegevus peab olema allutatud sõltumatule järelevalvele. Välisaudit, sisekontroll, erikontroll on eraettevõtlusest tuntud instrumendid, mida saab kombineeritult kasutada ka erakonna puhul. Praegu mõjutab erakond riigieelarvet ja ühtlasi ammutab sealt raha. Tänase võimuerakonna majandustegevuse mõju ja järelevalve selle üle ei ole üldse proportsioonis.
Võimu hangumise vältimiseks on demokraatias vajalik poliitiliste juhtide pidev vahetumine ja tagasikutsumine. Kui partei sees rotatsiooni pole ja juhtpoliitikud ei talu parteisisest kriitikat, siis on üsna loomulik, et nad ei talu ka parteivälist demokraatiat ega üldse mingit kriitikat.
Erakonnad on demokraatias läbiproovitud ja arenemisvõimeline nähtus. Kindlasti ka meil, kuid nad peavad oma elujõudu tõestama ausas ja võrdses võistluses teiste vabale ühiskonnale iseloomulike kodanikuühenduste vormidega.
Parteid jäävad alati täiuslikkusest kaugele, kuid just seepärast vajavad pidevalt seest ja kõrvalt utsitamist ja parandamist. Poliitiline kultuur kui suhtumiste, uskumuste ja tunnetuse kogum taasluuakse just igapäevases erakonnasiseses tegevuses.
Eesti tublid inimesed ei peaks heitunult kõrvale astuma, vaid erakondades uuesti proovima. Oma käe järgi ja üheskoos saab asju muuta küll.