Eakad vajavad eneseteostust

Laine Randjärv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX
Foto: SCANPIX

Vananeva rahvastikuga läänemaailmas on paratamatu, et inimestel tuleb uute oludega kohanema hakata - maksumaksjate vähenedes ja pensionisaajate lisandudes muutub üha suuremaks inimese oma roll endale pensionieaks vajaliku sissetuleku tagamisel.

Tahame või mitte, kuid ka meie väike Eesti kuulub juba mõnda aega läänemaailma, kus kasvav heaolu tekitab uue probleemi - mida oma vaba ajaga peale hakata.

Eeldatavalt on praegused noored ja keskealised seda probleemi endale teadvustanud ning saavad seega rahulikult tulevikku vaadata. Kuid praeguseks juba pensioniikka jõudnute võimalused oma elujärje parandamiseks tunduvad esmapilgul üsna piiratud olevat.

Või kas see ikka on nii? Tegelikult on paljud vanaduspensionärid endiselt töövõimelised - näiteks 2011. aastal töötas Eestis üle 66 000 vanaduspensionäri, sisuliselt iga viies. Suurem osa neist on palgal küll osalise tööajaga, kuid siiski tõstab suuremal või vähemal määral tööturul kaasa löömine sotsiaalkindlustusameti hinnangul töötava pensionäri sissetulekut üle 30%.

Vähetähtis pole ka pensionäridele seadusega ette nähtud täiendav tulumaksuvabastus, mistõttu võib olenevalt pensioni suurusest pensionärile brutopalgast kätte jääda rohkem kui tema mittepensionärist kolleegile. Kui Eestis on tulu saaval inimesel õigus üldisele maksuvabale tulule 144 eurot kuus, siis pensionäridel on pensioni puhul õigus täiendavale maksuvabastusele 192 eurot kuus, mis kokku teeb 336 eurot kuus. Maksuvabastuse arvel jääb inimesel sel juhul kätte 70 euro ringis.

Usun, et Eesti riik ja kohalikud ettevõtjad peaksid senisest rohkem hindama elu- ja töökogemust, mis pensioniikka jõudnutel on, kui neil on huvi oma teadmisi ja oskusi panustada. Tööturul aktiivseid ning sinna naasta soovivaid pensionäre tuleb igati tunnustada ja innustada.

Arvestades demograafiliste näitajate trende, mis annavad tunnistust rahvastiku vananemisest, on riigi huvi pensionäride suurem tööhõive - muu hulgas väheneks ka mure eakate toimetuleku pärast. Teenitav lisasumma parandaks eaka inimese heaolu ning samal ajal oleks seeläbi riigil võimalik pöörata enam tähelepanu neile eakatele, kes tervislikel või muudel põhjustel riigi abikätt rohkem vajavad.

Pensionäride kasust, sissetulekute suurendamisest, juba kõnelesin, kuid kasu lõikaksid ka tööandjad - väga paljudel tööandjatel on oma pensionäridest töötajate kohta öelda vaid kiidusõnu: nad tunnevad kella, on lojaalsemad, oskuslikumad ning hoolsamad kui äsja koolipingist suurte nõudmistega tööturule laekunud noored.

Tõsi, paljusid eakaid pelutab mõte noorte kollektiivis töötamisest, kardetakse nii kolleegide kui ka tööandja eelarvamusi ja suhtumist. Mõni neist on ehk enne pensionile jäämist kogenud ealist diskrimineerimist. Küllalt palju leidub neidki eakaid, kes ei teagi, kust tööd otsida. Siinkohal võiks oma abikäe ulatada noorem põlvkond - aidake oma isasid-emasid, vanaisasid-vanaemasid, näidake neile kätte sobilik töökoht, süstige neisse kandideerimiseks vajalikku eneseusku.

Loomulikult pole vanaduspensionäride töölenaasmine võluvits, millega saab pensionäride vaesusriski kaotada ning kullajõed voolama panna. Küll aga on see hea võimalus oma elujärje parandamiseks kõigile, kel tervis seda lubab ning kel endiselt eneseteostussoovi leidub.

Eelarvamustest vabanemine pole muidugi lihtne ega juhtu üleöö, kuid olen veendunud, et samme peavad selleks astuma mõlemad osapooled. Seepärast soovin, et tööandjatel oleks rohkem julgust nii juhte, spetsialiste kui ka töökaid abikäsi just pensionäride seast värvata, sest kogemustega, hoolas ja motiveeritud töötaja, kellel on palju edasi anda noorematele põlvkondadele, on omaette väärtus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles