Kui kodu väärtus ei kata võlga

Äkki ja halastamatult saabunud masuaeg oli see, mis tekitas küsimusi ka pankade tegevuse kohta. Autode müügiplatsid täitusid ühtäkki sõidukitega, sest nende kasutajad ei suutnud enam liisingut maksta ning kohtutäiturid said kõvasti tööd, sest turule tuli juurde kinnisvara, mida kuidagi ei tahetud osta, misjärel hind langes kordades. Pidu oli läbi ning peolaud tühi.

Eks selle kriisi tagajärgi näeme ja tunneme veel mõnda aega. Seega pole ime, et näiteks mullu, kui raskemad ajad justkui seljataga, sündis Eestis, aga ka Ida-Virumaal, sundmüükide rekord.

Seda, kui palju on kinnisvara hinnad kukkunud on, näeme nende korterite pealt, mis nüüd müüdi üle viie korra odavamalt kui soetati.

Kriisiaastatel oli pankadel äkki väga raske avalikkuse ees oma head nägu säilitada. Majanduse tublidest mootoritest olid neist rahva silmis saanud halastamatud kiskjad, kes jätavad külmalt kodudest ilma inimesi, kes tööta jäämise või palga vähenemise tõttu ei suuda oma kohustusi täita.

Jah, tuleb tunnistada, et üldise majanduspillerkaare ajal olid just pangad need, kes aina odavamat raha turule pumpasid, mis jättis inimestele mulje, et kõik aina paisub, palkade kasv on vältimatu ning laenu saab igaüks, kel vähegi viitsimist pangakontorist läbi astuda.

Mis pärast juhtuma hakkas, teame nüüd kõik. Pangad aga tegelevad oma laenuvõlglastega tänini. Ja tõenäoliselt pole sulatõsi see, et pankade huvi on inimestel kodud käest korjata ning need maha müüa. Sest loogika ütleb, et panga huvi on saada tagasi oma raha. Ent kui klient on varatu ja sissetulekuta, pole talt ju midagi võtta. Pigem rääkida läbi, anda maksepuhkust, kuni inimene taas jalad alla saab.

Seepärast ei ole kuigi tark probleemide ilmnedes end varjama hakata, lootes nii ebameeldivusi edasi lükata. Sellisel juhul ei jäägi pangal muud üle kui võtta see, mis võtta on.