Jaapani paberivoltimiskunst algab algajale hambaorgist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Hakkame siis pihta!" teatab paari aasta eest endale Jaapani paberivoltimise kunsti avastanud Maia Pavlenko otsustavalt ning pistab mulle pihku... hambaorgi!
Ork nõutult näppude vahel, loodan parimat, kuid valmistun halvimaks, sest kui voltimine tähendab sulle vaid nöörilt võetud pesu kokku lappamist ning ähmastunud mälestusi piinarikkast pusimisest algklassi käsitöötunnis, pole see just kõige parem stardipositsioon. Paras pan Kleksi akadeemia! Aga kui uskuda Maiat ja tema 92aastast ema Mahtat - "Keerulist pole siin midagi!"
Keri ja tupsuta
Eesti rahvakunsti- ja käsitööliit on välja kuulutanud maavillase aasta. "Aga mina, näe, ei saa kuidagi näppe Jaapani paberikunstist eemale," lausub Maia justkui süüdlaslikult, olles ennast ümbritsenud peenikeste ja veel peenemate paberiribadega, mille rõõmsameelne värvigamma võtab lumisest talvevalgest tulijal silme eest kirjuks.
Aga mis ma selle hambaorgiga peaks... "Ma kohe näitan. Vaata nüüd siia!" Maia pistab kolme millimeetri laiuse pabeririba otsa hambaorki tehtud lõhikusse ning kerib riba ümber orgi rulli. "Siis viskad rulli laua peale, et see ennast veidi lahti keriks, ning tupsutad sõrmega, et ring veelgi laiemaks läheks," õpetab ta. "Siis pigistad rulli ühest otsast, siis teisest otsast ja saad "silma". Aga kui ainult ühest otsast pigistada, saad "tilga". "Siis võtad tilgakese liimi ning kinnitad riba otsa ära."
Kerin minagi, viskan ning tupsutan.
Pigistan siit otsast ja sealt ning tilgutan liimi, rajades maavillase tahumatusega teed tõusva päikese maa peenesse paberikunsti. Tilluke "tilk" näpu peal, võin uhkusega tõdeda: esimene samm selles suunas on igatahes tehtud.
Puhas näputöö
Paberivoltimise peale mihkel pole mitte ainult Maia, vaid ka tema ema Mahta. "Sain mina sellega hakkama, saate teie ka," kinnitab algajale vusserdajale kindlust sisendav 92aastane naine, kellele on mõisted kvilling, origami, kusudama ja kanzashi sama iseenesest mõistetavad nagu parempidine ja pahempidine sukasilm vardal. "Siin pole mitte midagi keerulist. Puhas näputöö!"
Ja näputöö - see pole mitte ainult silmale ilus vaadata, vaid ka näppudele tervislik kogeda, kinnitab Maia ning Mahta noogutab nõusolevalt. "Liigesed ju liiguvad seda tehes ning see on väga tarvilik. Üldse on liigutamine väga tarvilik," ütleb ta.
Maia teab Jaapani paberivoltimiskunsti kasulikkusest rääkida aga ühe tuttava naise näitel, kes leevendab oma kätevalu just tõusva päikese maa näputööga, kerides ja tupsutades, pigistades ja liimides.
Seda tehnikat nimetatakse kvillinguks ning selle abil saab teha nii postkaarte kui pilte, mis näevad välja nagu tikandid või siis nagu maalid. Nii et - kui joonistada ei oska, aga maali tahaks, tuleb see lihtsalt paberist voltida!
Jonnakus tuleb kasuks
Kui algajale piisab hambaorgist, siis profid kasutavad profitööriistu. Ja pintsette kasutavad nad ka, et tillukesi detaile paberile liimida.
Maia on õpetanud Jaapani paberivoltimise kunsti Lüganuse naistele ja Erra naistele ja Kiviõli naistele. On õpetanud kvillingut ja on õpetanud kusudamat ja origamit ja kanzashit ka.
"Ooo!" teen ma tahtmatult, kui Maia tuleb tagatoast, roosa paberlillepall näpus. "Vot, vot!" noogutab Maia mõistvalt. "Kõik, kes seda näevad, on vaimustuses, kuid see on nendest tehnikatest kõige lihtsam!"
Jutt käib sedapuhku kusudamast, mille abil saab teha tervisepalle. "Emal on üks selline voodi kohal ja vaata, kui vanaks ta on juba elanud!"
"Aga see on origami," näitab Maia ühte suuremat palli.
Kui kusudama puhul ühendatakse detailid liimi või niidi ja nõela abil, siis origamis tuleb nendeta hakkama saada. "Mul on palju kannatust, kuid origami palli kokku pannes hakkas seda ikkagi väheseks jääma," tõdeb Maia, kes paralleelselt algajatele A ja B õpetamisega ise kõrgemaid tasemeid vallutab. "Aga kokku sain selle, ma olen jonnakas!"
Väga palju raskusastmeid on ka kanzashi tehnikas, mis võimaldab voltida riidest lilli - lihtsast lilleõiest pihta hakates ning keeruliste lillesülemitega lõpetades. "See on kunst, mille abil jaapanlannad ennast kunagi ehtisid," ütleb Maia, kelle juustesse on pistetud just üks selline kanzashi lill.
Triikrauaga maalima
Kui kanzashi imeilusad lilled jäävad ühele algajale vusserdajale esialgu kättesaamatusse kaugusesse, siis - põikega vanasse Kreekasse - enkaustikaga saaks hakkama igaüks. Sellest võõrapärasest nimest ei tasu lasta ennast heidutada, sest see tehnika, mille abil saab joonistada mida tahes, on tõepoolest väga lihtne: pintsli poole pole vaja isegi mitte vaadata.
Vaja on hoopis triikrauda!
"Võtad triikraua - see peab olema auruaukudeta -, määrid 130-140kraadisele rauale õlipastellvärvi peale ja triigid sellega paberit," selgitab Maia, kelle käe all on sellise maalimistehnikaga saanud hakkama ka lapselaps, ema Mahtast rääkimata.
Nii et hambaorgiga saab Maia käe all õppida paberikunsti ning triikrauaga maalima. "On sul veel küsimusi või hakkad kohe õppima?" küsib ta rõõmsalt.