Tõepoolest piinlik lugu!

Eesti hokikoondise osade mängijate pummeldamine keset maailmameistrivõistluste turniiri oli häbiväärne juhtum. Ent veelgi piinlikumaks muudab selle loo, et mõnede Eesti hokieluga seotud inimeste meelest ei ole kõige suurem patt mitte toimunu ise, vaid selle avalikustamine.

Me ei tea, võibolla tõesti toimub hokiliidu sees kõva käärimine ja seda joomise-lugu kasutavad erinevad leerid ära üksteise "portesse kinnisõitmiseks".

Ent kõigi hokielu eestvedajate jaoks peaks olema tähtis anda selge signaal, et sellise käitumise ja mõttelaadiga mängijatel ei saagi koondises tulevikus kohta olla. Kui aasta kõige tähtsamat võistlust võetakse eelkõige kui seltskondlikku üritust, kus on lahe sõpradega kokku saada ja seejuures pole eriline patt ka veidi napsu võtta, siis see ei ole ju mingit pidi sportlik suhtumine ega eeskuju noortele. Seda enam turniiril, kus ollakse väljas oma riigi eest ning koondisesärgi rinnal on suurelt sinimustvalge.

Läänemere ümbruses on jäähoki üks populaarsemaid spordialasid. Kuid võrreldes meie lähemate naabritega pole Eesti hokil õnnestunud ligilähedaselt samasugust edu saavutada. Koondis on pendeldanud esimese ja teise divisjoni vahel.  See on tegelikult lootustandev tase, kust on võimalik teha järgmised sammud ülespoole. Neid on aga maruraske astuda,  kui riigisiseselt suudab jäähoki võita kasinalt tähelepanu, publikut  ja raha ning meistriliigas osaleb vaid viis klubi. Tagatipuks määrivad süüdimatult ala mainet ka paremad mängijad.

Hokiliidul tuleb leida põhimõtteliselt uusi käike selle ala uuestisünniks.