Sookolli pihtimus

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Olin veel mõne aja eest rohkem kui kindel, et minu nahk on parajasti nii paksuks parkunud, et ilmakära tuimeneb, enne kui südameni jõuab. Et võin üksi iseendaga kas siis vaielda või vaikida ning nõnda tasahaaval vanainimese elu elada.

Aga võta näpust! Mind ümbritsev väike maailm läks järjest lärmakamaks ja rahulik meel muutus selles peagi defitsiidiks. Kogukonda häiriv võimutsemine torkas minugi paksust nahast läbi ja tegi haiget. Püüdsin pikalt vagusi olla, et oh mis minul, aktiivsest elust eemale jäänud mutikesel, ikka öelda on… Et ehk aeg annab arutust.

Aga võta veel kord näpust! Kogukonna vaimu alla suruv võim hakkas isegi mind, kõrvalseisjat ängistama. Küünitasin lõpuks pilgu koduhoovist kaugemale ja kuuldu-nähtu mõjus mu vanale peale pehmelt öeldes pahasti.

Muutusi on vaja, kohe ja kiiresti, kärgiti ülal. Mõtleme veel, milleks tormata, kaalutleti allpool. Mida valjemini kõrgelt kamandati, seda tõrksamalt madalamalt vastati. Tüli kogus tuure; solvangud lendasid ja kõiki käitumisnorme eirates sunniti solvatuid solvajate ees vabandama.

Pikkamisi kandus kaklus oma õuest kaugemale ning tüli vaibumist pole vist võimalik ka kohvipaksu pealt ennustada.

Ikka veel hoidsin suu kinni ja pliiatsi-paberi lauasahtlis. Kiskusin kodus küll juba viha nagu vihmakass, aga ei tahtnud mitte oma penskari liistudest lahkuda. Aga võta jällegi näpust!

Kõrvad võisin küll kinni katta, silmi sulgeda siiski ei suutnud. Nii lugesingi meedia vahendusel seda, teist ja kolmandat. Juhtivad pead ei saanud aru, miks rahvas nende head vastu ei taha võtta; rahvast nörritas aga see, et nemad ei tohtinud otsustada, kelle hea parem on.

Minu taluvusepiiri ületas lõpuks Infopressis ilmunud lugu Mäetaguse mässust. Silmad läksid peas pahupidi, lugedes koolidirektori tõdemust, et lastevanematele ei ole koolis kohta; neil olevat teised kohustused. Eduka spordimehena teadis ta sedagi, et jalgpallimängu reeglid korvpalliväljakule ei sobi. Tugitoolisportlasena tean neid reegleid minagi. Kuid lastevanemad pole pallurid ja kool pole palliplats.

Kunagise koolilapse vanemana ja endise lasteaednikuna olen veendunud, et õppeasutuse ja kodu koostöö peaks olema suisa kohustuslik. Kui kooli juhtkonna silmis tunduvad lastevanemad nende endiga võrreldes harimatud, siis tulekski õlg õla kõrval üksteist harida: nii kasvatamine kui õpetamine on võrdselt olulised - üheta teine lihtsalt ei toimi.

Verivärske õppealajuhataja "hiilgas" ajakirjanikule antud intervjuus erilise lapsusega. Kool on õpetajatele, teatas ta. Õpilased tulevad ja lähevad, õpetajad jäävad - seetõttu tuleb kõik parim teha õpetajate heaks. Ilmselt seepärast õpilasi lähebki rohkem kui tuleb; n-ö liikuva elemendi puhul pole mõtet pingutada. Muidugi on hea, kui ületöötanud ja alamakstud õpetajate eest hoolt kantakse. Kuid kool on ikka õpilaste ja õpetajate ühiskodu!

Kirjutise jätkudes sai mu väike hingeke valusa litaka. Vallavalitsuse Pühasse Kolmainsusesse kuuluv arendusnõunik andis kogu maakonnale teada, et enne praegust direktorit polnud Mäetagusel mitte kool, vaid mülkasoo.

Nüüd ma siis tean, miks mind seni, kuni jalad vähegi kandsid, sohu kiskus. Juurte juurde laugaste vahele ihkasin!

Aga ega ma seda häbene, nagu ei häbene ka kooli, kus ma esimese tarkuse ammutasin. Meie sooharidusega inimeste seas on teadlasi ja pedagooge, kultuuri- ja loomerahvast, suurärimehi ja väikeettevõtjaid, insenere ja talunikke; on paljusid lugupidamist väärivate elualade esindajaid, kes oma esimesest koolist senini hoolivad ja Mäetaguse nimele au teevad.

On lubamatu, et keegi väljast tulnu sülitab kohalike väärtuste peale. Samuti on lubamatu temapoolne lasteaia töö halvustamine. Mäetaguse lasteaed on algusaastatest peale hästi funktsioneerinud ja targalt tegutsenud; endi heaolust tähtsamaks peavad lasteaiatöötajad kasvandike huvisid ega tõrju lastevanemaid eemale.

Meie mail on ajast aega kooli ja lasteaeda austusega suhtutud; õpilaste ja väikelastega töötamine on raske ja tänuväärne töö. Meie koolis on olnud aegade jooksul mitmeid direktoreid ja õppealajuhatajaid, aga nad ei püüdnud kunagi ainult omaenese tarkuse järgi toimida; ikka mõeldi kogukonnaga koos ja tegutseti ühiselt. Kool oli (ja peaks ka praegu olema) kogukonna süda ja südametunnistus.

Olen hämmingus paljude asjade üle. Näiteks selle üle, et on üldine demokraatia ja siis veel demokraatia Mäetaguse moodi, kus omavalitsusjuhtide arvamus on rahva arvamusest ülem. Et vox populi't eiratakse, nimetatakse seda valimiseelseks poliitikaks.

Mind hämmastab see, et munitsipaalkooli juht on iseenda tööandja, kuigi tegemist pole ju eraettevõttega.

Imestama paneb, et kas rumalate solvangute väljaütlemine on Reformierakonna nakkushaigus - liidrid plärtsuvad alailma Tallinnas, nende liitlased ja jüngrid kohtadel.  Näib, et meilgi muutub see tavapäraseks.

Sageli mõtlen sellelegi, et Mäetagusel aina ehitatakse; küll ümber, küll üle, küll juurde. Kui "keldris" raha otsa saab, mil moel neid ehitisi tulevikus üleval peetakse? Ja miks meil küll nii väga pingutatakse selle nimel, kuidas kõik muule maailmale välja paistab, aga mitte selle nimel, kuidas kohalik elu seespool edeneb? Seda nähtust iseloomustab kõige paremini venekeelne sõna - pokazuha!

Minu mitte eriti terav sookolli mõistus ütleb, et vallajuhtidel tuleks sagedamini peeglisse vaadata; ei, mitte trümoosse, vaid hingepeeglisse. Tavapeeglist vaadatuna on kõik ilusad ja head, kuid hing peaks meelde tuletama, kas võim on vallarahva heaks või vastupidi.

Meie volikogu mõnel üksikul liikmel aga tasuks järele mõelda, kas esikohal on nende endi või valijate huvid.

Arvan veel, et enne suuri muutusi tuleks ülemistel alumistega aru pidada. Monoloogid mõjuvad hästi teatrilaval, meie ühises eluruumis peab ühiselt mõtlema, ühiselt tegutsema ning ülekantud tähenduses mitte last koos pesuveega välja viskama.

Demokraatia tähendab ju ikkagi rahva võimu, laiemas mõistes kodanikuvabadust.