Elina Gerodes - tänu ja armastusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Kui sa hakkad ennast geeniusena tundma, mine nõusid pesema!" tsiteerib Peterburi autorilauljate ringkonnas endale nime teinud Elina Gerodes kultuslauljat Bulat Okudžavat, suhtudes oma loomingusse samasuguse tagasihoidlikkusega.
Neljapäeval ootab Elina Jõhvi kontserdimaja kammersaalis kohtumist uute kuulajatega, et tänu ja armastusega vaadata silma igaühele, kes sel õhtul on saalis.
Mida teeb Venemaa kultuurimeka taustaga laulja Jõhvis?
Ta elab siin - juba peaaegu aasta.
Üllatusesinejad
"Iial ei tea, kuhu elu sind viib," tõdeb eestlasega abiellunud Elina ning naeratab malbelt. Balti laevastiku ohvitseri tütrena on ta Eestis varemgi elanud, veetes lapsepõlves kaks aastat Haapsalus. "Minule on keskkond väga oluline - et see, mis mind ümbritseb, oleks ilus, ning Eestimaa loodus on just selline, nagu mulle meeldib."
Jätkates oma kontserditegevust sedapuhku Eestis, soovis Elina seda siduda heategevusega. Neljapäeval Jõhvis toimuva kontserdi sissetulek läheb Kiikla lastekodu lastele hipoteraapia laagri korraldamiseks. "Hipoteraapia pole eluliselt vajalik, kuid hobustega suhtlemine aitab haavatud hingega lastekodulastel ennast avada," märgib ta.
Kiikla lastekodu laste heaks laulab ta ka 14. juunil Tallinnas vene kultuurikeskuses ning 19. juunil Narvas Aleksandri kirikus, esitades sel heategevustuuril laule oma viimaselt plaadilt "Keda vajame?".
Lavapartneriks on Elinal Jõhvist pärit klahvpillimängija Rain Rämmel, kellega ta kohtus esimest korda Jõhvi muusikakooli bigbändi juubelikontserdil - sealsamas kammersaalis, kus ta ise peagi esineb. "Teist korda nägime juba proovis," räägib Elina rõõmsalt, olles sellise saatuse tahtel toimunud teede ristumisega väga rahul. "Rain on muusikuna väga andekas, kuid see on vähe öeldud - ta on inimesena suurepärane."
Peale Raini on lavale oodata ka üllatuskülalisi, kellega Elina esitab oma esimese eestikeelse laulu. "Aga ärge küsige minu käest, kes nad on! Ma ei ütle seda niikuinii! Siis poleks see ju enam mingi üllatus," naerab ta.
Hingest ja hingega
13aastaselt sõprade näpunäidete järgi kitarri mängima hakanud Elina pole saanud akadeemilist muusikaharidust, kuid ta on koolitanud ennast mitmete õpetajate käe all, timmides nii kitarrimängu kui lauluhäält ning omandades teadmisi solfedžos. "Kes otsib, see leiab," tõdeb Elina, et kui on olemas soov luua, küll siis leidub ka õpetajaid, kes sel teel edasi aitavad.
Laule on Elina loomingulaekas nii palju, et ta võiks anda kaks kontserti, ilma et ükski lugu läheks kordamisele. Kuid ükski neist pole sündinud pelgalt sõrmenipsu peale. "Mõnel käib laulukirjutamine lihtsalt - tuli, nägi ning kohe ongi laul sellest valmis. Vahva, kuid mina kahjuks niimoodi ei oska," nendib Elina, olles iga oma luulerea ja viisi juures hingega - nii nagu ka nende esitamisel.
Loomeinimestele pole kõhklused võõrad: kas see, mida ma teen, on üldse midagi väärt? Oma loomingutee alguses ei osanud Elina oma lauludest üldse suurt midagi arvata - äärmiselt tagasihoidlik, nagu ta on. "Kuid kõhklemine on samas väga hea motivaator," märgib ta, et see sunnib ennast arendama, mitte jääma mugavustsooni loorberitele puhkama.
Kuid mida veel rohkemat tahta, kui looja on andnud sulle ande, mis rõõmustab kuulajat? Kas see pole piisav põhjus enesekindluseks? "Kui sa hakkad ennast geeniusena tundma, mine nõusid pesema!" tsiteerib Elina Bulat Okudžavat, leides, et teistsugune mõtteviis viib looja varem või hiljem tupikusse.
Lastekodulaste heaks toimuvatel kontsertidel laulab Elina oma tee otsingutest, saatuste põimumisest, Peterburi võlust ning looduse ilust, armastusest, iga eluhetke tähtsusest, katsumustest ja taevastest abijõududest. "Ma soovin publikuga jagada seda, mille koha pealt ei saa mu süda vaikida," ütleb ta. "Ja mis peamine, meil on üheskoos võimalus aidata lapsi, kes vajavad meie abi ja toetust," ootab ta kontserdile kõiki, kes hindavad autorilaulule - olenemata rahvusest. "Loomulikult on vene keelt kõneleval inimesel mu laulusõnu lihtsam mõista, kuid peale sõnade on kontserdil ju veel palju muudki - on silmside, on energia - ning sellistes asjades juba keelebarjääri pole."