Kartulimardikad ja kapsakoid on tõeline nuhtlus

Külli Kriis
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kartulipõld.
Kartulipõld. Foto: Peeter Lilleväli

Tänavune aasta on iseäranis kahjuriterohke - kartulimardikad tahavad põllud puha lagedaks süüa ja kapsakoid otsustasid esimest korda ka rapsi kallale minna. 

"Sel aastal oli kartulimardikas hästi vara platsis," räägib siitkandi suurim köögiviljakasvataja, Vendi aiandustalu peremees Aare Vent. "Sellele maale, kus eelmisel aastal kartul kasvas, panime sel aastal porgandi. Külvi ajaks olid sügisel põllule jäänud mugulad juba pealsed välja ajanud ja need olid ikka paksult mardikaid täis."

Päris mitu aastat ei olnud kartulimardikaid üldse näha.

"Mardikas on tulnud tavaliselt pärast suurt äikesetormi või õhumasside kiiret liikumist," on Vent tähele pannud.

Üle-eelmisel aastal olid nad jälle kohal, aga siis polnud veel hullu. Eelmisel aastal oli neid ikka juba palju ja tänavu kohe väga palju.

"Maa ei olnud ju talvel üldse jääs," teab Vent, et vähemalt paarikümne sentimeetri ehk siis künni sügavuselt külmunud maa hävitab mardikad ära. Kuni sellist talve ei tule, pole lootustki sellest nuhtlusest vabaneda.

Mürgiga peab pihta saama

Eelmisel aastal tegi Vent kartulipõllul mardikatõrjet vaid ühel korral. "Lehemädaniku vastu pritsides panin esimesel korral satikatõrje ka sisse; pärast seda polnud põlluservades neid enam näha ja kahel järgmisel pritsimiskorral enam seda tõrjet ei teinud. Siis avastasin põllu keskel kümne ruutmeetri suuruse platsi, kus vartest olid ainult paljad rootsud järel. Nad ju kolooniatena elavadki, paljunevad nii kiiresti, et kahe-kolme nädalaga on mõnest harvast mardikast koloonia saanud. Ega täiskasvanud mardikad enam ei söö, vastsed söövad - nagu silmad pähe saavad, nii pistavad."

Preparaati tuleb iga pritsimise jaoks vahetada, sest kahjurid muutuvad selle vastu kohe resistentseks. Keeruliseks teeb nende tõrje ka see, et köögivilju tohib pritsida ainult kontaktse preparaadiga, millest taimedesse jääke ei jää. See tähendab, et mardikas peab preparaadiga konkreetselt pihta saama. Paraku ei istu nad kenasti kartulilehtedel reas, vaid kipuvad pigem lehtede all tegutsema. Eriti kiire hakkab neil Vendi sõnul sinna peitumisega siis, kui pritsi häält kuulevad.

"Pritsimiseks tuleb valida sobiv aeg ja ilm," teab ta. "Õhtupoolsel ajal vaikse ja päikeselise ilmaga on nad rohkem lehtede peal, siis on suur tõenäosus neile pihta saada."

Kartulimardikate, õigemini küll lepatriinude pärast muretses ka toimetusse helistanud meesterahvas, kes põllulappidel, purgid käes, askeldamas näinud inimesi nähes oli kindel, et nood oma arust kartulimardikaid korjates teadmatusest hoopis kasulike lepatriinude vastseid hävitavad.

"Seda ma küll ei usu; lepatriinu ja kartulimardika vastsed on ikka üsna erinevad, mardikatest endist rääkimata," on Aare Vent seda meelt, et ju seal ikka mardikaid korjatakse. "Lepatriinud ei moodusta ka kunagi suuri kolooniaid ja nende korjamiseks poleks purki vaja; mardikaid on tänavu aga tohutult."

Kapsakoi vahetas menüüd

Põllumehe teine suur nuhtlus on tänavu kapsakoi, kes esimest korda tegi märkimisväärset kahju ka rapsipõldudele.

"Ühel hetkel oli rapsipõldudel meeletu koilend," räägib Vent, et see hämmastas kogu Eesti rapsikasvatajaid. "Pritsisime põllu ära, tundus, et saime kontrolli alla - ja siis hakkas uuesti lendama. Vahetult enne rapsi õitsemist jõudsime teise tõrje ka veel ära teha ja vähemalt röövikuid enam ei tulnud."

Kapsast järasid koid muidugi endistviisi. Vendi aiandustalu varane kapsas läks täiega nende nahka; kolme päevaga, mil peremees kodust ära oli ja peale ei passinud, uuristati pead sõelapõhjaks.

"Võtsime üles, panime hoidlasse ja nüüd puhastame neid vähehaaval - umbes veerandi jagu tuleb pealt ära koorida," nentis ta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles