Külm sõda Peipsi järvel

RIIGIKOGU LIIGE IGOR GRÄZIN: "Sisuliselt on Peipsi ääres tegemist 4-5 kolhoosiesimehega, kes teevad nagu nõukogude ajal enam-vähem seda, mida tahavad - selle vahega, et kui nõukogude ajal kontrollis neid partei rajoonikomitee, siis tänapäeval ei kontrolli neid keegi." Foto: SCANPIX

Vasknarva elanik Aleksandr Petuhhov on läkitanud kutselise kalapüügiga tegelevate kalurite nimel keskkonna- ja põllumajandusministeeriumile ning riigikogu keskkonnakomisjonile kirja ja analüüsinud Peipsi järvel toimuvat tööstuslikku kalapüüki, nimetades selle korraldust teoorjuseks ning põhjanootade kasutamist kalavarusid hävitavaks barbaarsuseks. 

"See on külm sõda, mis Peipsil toimub," ütleb Petuhhov, kes on pühendanud sellesse võitlusesse ka kaks riigikogu liiget: Rein Aidma ja Igor Gräzini.

Gräzinile kui Tartu- ja Jõgevamaa häältega riigikogusse valitud saadikule pole teema võõras. "Varnja, Kolkja, Kallaste, Mustvee," loetleb ta Peipsi-äärseid paiku, kus on palju kalureid. "See on ju minu valimisringkond ning ma olen nende probleemidega kursis."

Mida riigikogu liige sellest kirjast ja analüüsist arvab? "Ainus etteheide on, et seal on liiga palju detaile, aga kolm probleemi on seal tegelikult täiesti olemas," tõdeb ta.

Kolhoosikorra jätkumine

"Esimene probleem on see, et põhjanooda püük on oma olemuselt väga ebaõiglane - see on röövpüük, mis tuleks vähemalt ajutiselt ära keelata," leiab Gräzin. "Teine probleem, mis on veelgi tähtsam: kalapüügikorraldus Peipsil on oma olemuselt vale, sest ajalooline püügiõigus, mis on olemuselt 150-200 aastat vana, sisuliselt ei kehti, vaid tuleneb hoopiski kolhoosiaegadest."

Gräzin peab Peipsil toimuvat kolhoosipüügiõiguste pikendamiseks. "Peipsi veer on Eestis ainus koht, kus nõukogude kolhoosi põhimõtted on alles. Sisuliselt on seal tegemist 4-5 kolhoosiesimehega, kes teevad nagu nõukogude ajal enam-vähem seda, mida tahavad - selle vahega, et kui nõukogude ajal kontrollis neid partei rajoonikomitee, siis tänapäeval ei kontrolli neid keegi."

Selle probleemi teine pool seisneb Gräzini sõnul selles, et need inimesed, kes erinevalt n-ö kolhoosiesimeestest tõepoolest järvel püüdmas käivad, on oma õigustest ilma. "Õieti ei suuda nad oma õigusi realiseerida, sest neil pole korralikke töölepinguid. See, mida nende suhtes rakendatakse, on sisuliselt teoorjus, mille tagajärg on sotsiaalne: kalurid ei suuda ennast kalapüügist ära elatada. Kogu see erastamise protsess ja vabaturule ülemineku protsess jäi Pepsi ääres olemata. Vanad monopolid sisuliselt säilitati ning tavainimene ei saanud sellest mitte midagi."

Jutustused Peipsist

Kolmandaks probleemiks peab Gräzin usaldusliku teadusliku järelevalve puudumist Peipsil toimuva üle: "Need teadlased, kes sellega tegelevad - see on kogu aeg üks ja seesama grupp, keda keegi ei kontrolli. Ma ise olen ka teadlane ja kui mina tahan artiklit avaldada, siis minu artikkel saadetakse retsenseerimisele - öeldakse, kas see on hea või halb. Teadustegevus Peipsi järvel on oma olemuselt aga ebateaduslik. Esiteks püüavad teadlased ise kala turulistes kogustes, teiseks ei eksisteeri mitte mingisugust alternatiivset teaduslikku tegevust, vaidlust, ja kolmandaks - me ei teagi õieti, mis Peipsil kalavarudega toimub. Meil on olemas vaid jutustused: kalurite jutustused, kalapüügifirmade jutustused... Mis seal tegelikult toimub, ei tea keegi!"

Peipsi kalurid ei löö häirekella esimest korda. Millega seda põhjendada, et neid kuulda ei võeta ning kõik jätkub nagu ennegi?

Gräzin ei oska muuga põhjendada, kui et Peipsi ääres toimuv käib üle mõistuse nii kohapeal kui Tallinnas: "Saa sa seal kohapeal aru, kuidas need asjad käivad: kes on kelle sugulane või sõber? Kõik on sellise olukorraga harjunud. Kõik ütlevad, et see, mis toimub, on halb, aga selle muutmiseks ei tee keegi midagi. Ja ka Tallinnas ei saa enamik inimesi aru, mis seal toimub. Ka ministeeriumides ei julgeta midagi ette võtta."

Mida peaksid keskkonna- ja põllumajandusministeerium kartma?

"Et Peipsil läheb veelgi hullemaks! Isegi normaalsed ametnikud ütlevad, et kurat seda teab - las parem olla, nagu on," vahendab Gräzin.

Peipsi parunite poliitiline võim ja Tallinn

Kogu tants Peipsil käib paljuski koha ümber ning kuigi keskkonnaministeerium on sunnitud tõdema, et kohavaru väheneb, on ta kasvatanud lubatud alamõõdulise koha kaaspüüki mõni aasta isegi kuni 50 protsendini. "Jah, see paneb mindki imestama," nendib Gräzin. "See on see koht, kus võiks öelda niimoodi, et Peipsi parunite poliitiline võim on Tallinnas väga tugev. "Kui hakata mõtlema, kui palju on meil olnud vahepeal ministreid, kes on selle ees vastutanud... See on muutunud nii valusaks probleemiks, et keegi ei julge seda puutuda, lootes, et ehk see laheneb kuidagi ära. Kala kaob ära, kalurid kaovad ära ja polegi probleemi. Pole kala, pole probleemi!"

Peipsi kalurid valmis avaldama umbusaldust teadlasele, kes tagab ministeeriumile otsuste vastuvõtmiseks teadusliku baasi.

Selleks teadlaseks on Väino Vaino - Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi teadur.

Vaino suhtub kalurite häirekella löömisesse rahulikult, pidades Petuhhovi seltskonda orjanduslikust korrast pajatavateks demagoogideks ja röövpüüdjateks, kes suurfirma omanike peale lihtsalt kadedad.

"See on mulle ammu tuntud teema," ütleb Vaino, et talle pole Petuhhovi kirjas midagi uut, ning tutvustab üldist tausta. "Praegu on kaebuste suhe selline, et sada korda on minu peale ministeeriumidesse kaevanud Kärberg (Peipsi kalatööstur Paul Kärberg, kelle eraettevõtlus sai alguse pärast kolhoosi laialiminekut moodustatud Peipsi Lainest - toim.) ja kümme korda Ida-Viru kohalikud elanikud. Ma olen Kärbergi kaebuste pärast käinud isegi riigikogu keskkonnakomisjoni ja maaelukomisjoni ühisistungil ettekannet pidamas, nii et mul on juba paks nahk."

Kas Vaino tegutseb seega kahe tule vahel?

"Kui need kalurid, kellel on ajalooline püügiõigus, ja need, kellel seda pole, on kaks tuld, siis peale nende on veel ministeerium, inspektsioon ja Vene pool - ma olen viie tule vahel."

"Me saame ise ka aru..."

Millest tulenevalt väidab teadlane nii kindlalt, et kirja taga seisvad kalurid pole midagi muud kui tühipaljad demagoogid ja röövpüüdjad?

Vaino ütleb, et tulenevalt püügistatistikast: "Inimestel pole püügilubasid ollagi, püüavad aga nagu suurfirmad. Ma ju näen seda, ma ju tean, mis järvel toimub. Ma tunnen enamikku kalapüügifirmasid, saan väga hästi läbi kaluriühingu esimeestega ja inspektsiooniga - ma tean tausta."

Vaatamata sellele, et kaebusi laekub mõlemalt poolelt, leiab Vaino, et kirja autorid teevad Kärbergi-sugustele liiga, pidades ennast samas erapooletuks. "Kui ma annan püügisoovitusi, siis ma ei mõtle, kas sellest võidavad võrgumehed või mutimehed või mõrra-võrgumehed. Minule on nad kokku üks kalur ning mina annan püügisoovitusi kalavaru seisust lähtuvalt. See, kuidas ajalooline püügiõigus jagunes, on hoopis teine teema - see on omandi küsimus." Teadlast need ei puuduta. "Kui ma neid kirju põhjalikumalt lugema hakkan, kustutan ma seal selleteemalised lõigud enda jaoks üldse ära."

Aga räägimegi siis püügisoovitustest, mille põhjal on ministeerium kasvatanud lubatud alamõõdulise koha kaaspüüki kaheksalt protsendilt mõnel aastal koguni kuni 50 protsendini! Vaino ütleb, et see fakt on vale. "50 protsenti pole kaaspüük kunagi lubatud," kinnitab ta. "Kui oleks põhjust kaaspüügi protsenti nii palju tõsta, siis muudetaks juba alammõõtu."

Kuigi seadusega on kehtestatud püütava koha alammõõduks 46 cm, seda tõepoolest muudetakse. Nii lubati mullu sügisel püüda ka 34 cm pikkust koha, kuid selle teadmisega polnud võrgumeestel midagi peale hakata, sest silmasuurus tohtis neil olla väiksem kui 65 mm, samas kui mutnikutel oli see 18-24. Arusaamatu!

"Jah, seda muudetakse tõesti - mutnikupüügi tõttu," ütleb Vaino ning põhjendab, miks seda tehakse.

"Hakka või kohtusse kaebama!"

"See on vajalik ahvenapüügi ajal, mille kõrvalsaakkalaks on koha - et seda koha ei tuleks surnult vette tagasi visata, nagu tehakse mujal Euroopas siiamaani aktiivpüünistega püügis: ebasoovitav saak visatakse üle parda. Mutnikust pole võimalik seda kala elusalt tagasi lasta ning meie ideoloogia on selline, et parem lugeda ta püügikvoodi hulka, sest nii on kahju kalavarudele väiksem. Me saame ise ka aru, et see mutnikupüük on kalavarudele natuke kahjulik, aga kui on vaja ahvenat püüda, siis tuleb paratamatult ka sada tonni koha välja püüda, mitte teda sinna järve tagasi visata."

Mida arvab teadlane selle väite kohta, et ahvenapüük on pelgalt suitsukate? Et tegelik eesmärk ongi kohapüük?

"Issand jumal," kostab teadlane selle peale. "Ametlik statistika näitab, et keskeltläbi püüab mutnik 400 tonni ahvenat ning sellele lisaks sada tonni koha. Kuidas nad saavad nii väita? Nad on nii harimatud inimesed, et koosolekutel nad ei oskagi muud teha kui sülge pritsida. Aga midagi pole teha, kui inimene pole koolis käinud... Põllumajandusministeeriumi kodulehel on kõik viimaste aastate saagid üleval, püügivahendite kaupa. Kui neid tabeleid ei viitsita vaadata, siis ma ei tea... Täielik demagoogia! Kirjutatakse aga kirju ning saadetakse need teele. Enam ei jõua - hakka või kohtusse kaebama!"

Vaino on valmis kätt südamele panema ning vanduma, et keegi pole teda ei ära ostnud ega talle püstolitoru otsa ette pannud, et ta just selliseid püügisoovitusi annaks ning mutnikupüüdjate kasuks tegutseks. "Ma tegin sel aastal hoopis võrgupüüdjate huvides ettepaneku alandada võrgusilma millimeetrisuurust 65-lt 55-le - et ka nemad natukene seda mõõdulähedast koha saaksid püüda - ning see ettepanek läks Eesti-Vene läbirääkimistel läbi."

Need Eesti-Vene läbirääkimised kujutavad teadlase sõnul endast üksteise peale hääletõstmist, enne kui paberitele alla kirjutatakse. "Minu ettepanek oli tegelikult sel aastal koha alammõõtu üldse mitte nii vähendada, samas kui Vene pool tahtis väga väikest alammõõtu," kostab ta. "Üks pool andis natuke järele, teine pool andis natuke järele - alati tuleb neid ettepanekuid, mis lõpuks kirja pannakse, näha läbirääkimiste valguses. See on kolm-neli päeva üksteise peale karjumist, alles siis kirjutatakse Eesti-Vene kokkulepetele alla."

"Terve Ida-Virumaa püüab!"

Skandinaavia riikides mutnikuga ei püüta. Miks meil seda tehakse?

"Sealsed järved pole võimaldanud sellist püügiviisi välja arendada," kostab Vaino, "aga seal oli see-eest veel üsna hiljuti traalpüük ning Soomes on see siiani alles. Seal püütakse ju üldse teisi liike, ega Skandinaavias pole need liigid, mis meil Peipsis - ei saa võrrelda kapsast ja kurki!"

Aga kui võrdleks siiski? Seda enam, et kurtmine - koha on parves noor - kumab keskkonnaministeeriumi koduleheltki läbi.

"On noor jah," nõustub Vaino. "Aga see Peipsi järve häda ongi, et suur kala püütakse liiga kiiresti välja."

Mida annaks teha, et olukorda muuta?

"Selleks tuleb lihtsalt... Ma ei tea, mis teha. Terve Ida-Virumaa püüab järve peal! Kui küsid vallavanemalt, mitu kalurit sa tahad sinna järve peale lasta, siis iga vallavanem ütleb, et sada. Nõukogude aja lõpus oli Peipsi ääres vaid 200 kalurit. See on sotsiaalmajanduslik probleem, et niipea kui kala natuke rohkem järves on, siis läheb üks-kaks talve ja ongi see kala võrkudega välja võetud. Ega mutnikud suurt kala püüa."

Seega leiab teadlane, et polegi see põhjanootade süü, et koha asemel näeb tänapäeval vaid kohapoegi?

"Just, see pole absoluutselt põhjanooda süü, sest tänapäeval on mõrrapüügi mõju kalavarudele juba suuremgi - vähemalt Eesti poolel. Vene poolel on asjad vastupidi."

Ja mida arvab teadlane sellest, et Eesti riik vajaks Peipsi järve kalavarude kaitseks välismaiseid eksperte ning audiitorit?

"Eesti riik pole nii rikas," ei pea Vaino sellist asja võimalikuks. "Näiteks meie keskkonnaministeeriumiga sõlmitav leping on 65 000 eurot. Välismaalase käest saab selle eest kümme lehekülge teksti, muud midagi. Sellega ei pea laeva üleval, ei välibaasi, ei tee töid... Kui järvest kalapüügi esmakokkuostu tulu on viis miljonit eurot, siis ei saa sinna ei kalavarude kaitseks ega uurimiseks 15 miljonit kulutada."

Kes on Petuhhov?

Aleksandr Petuhhov on vabakutseline ajakirjanik, kel pole erinevalt kutselise kalapüügiga tegelevatest kaluritest midagi karta: tema leib ei tule lauale nende inimeste armust, keda ta nimetab Peipsi paruniteks. "Ma ei tegele kalapüügiga, mul pole paatigi," kinnitab ta.

Kuidas ta neid kalurite probleeme nii hästi tunneb? Nende probleeme, keda Vaino nimetab röövpüüdjateks.

"Mitte ükski neist pole röövpüüdja - kõigil neil on püügiluba olemas. Tunnen ma neid aga juba lapseeast, sest alates 6. eluaastast olen ma kõik suved veetnud Vasknarvas."

Vasknarvasse on ta juba pikemat aega ka sisse kirjutatud ning suurema osa ajast seal elabki.

Kuigi Petuhhov on pälvinud kodukandis hüüdnime don  Quijote, annab ta endale aru, et nende põllumajandus- ja keskkonnaministeeriumile ning riigikogule saadetud kirjade peale ei tehta Tallinnas sõrmenipsu, mis Peipsi ääres pea peale pööratud asjad taas jalgadele seisma paneks. "Kui meie eesmärgid õnnestuvad 25 protsendi ulatuses, on juba hästi - kui õnnestub lõpetada kalapüügi korralduses valitsev teoorjus ning barbaarne kalapüük terminaatormutnikutega. Kui kala järves otsa saab, lähevad Peipsi parunid Hispaaniasse elama, kus neil on juba praegu villad püsti, kuid mida peab vaene kalur tegema? Kalavarud on üks osa Eesti loodusvarudest - nagu maavaradki, mille kaevandajad peavad tasuma ressursimaksu. Mäetaguse ja Illuka vald on tänu sellele ühed jõukamad vallad Eestis, samal ajal kui Peipsi järve ääres asuv Alajõe vald üks vaesemaid. Kohafilee müüakse välismaale, tuues barbaarse kalapüügi korraldajatele sisse miljoneid, riik ei teeni mutnikupüügilubade pealt aga niigi palju, et saaks selle eest kalapüügiinspektoritele tasutud."

Ministeeriumide kommentaar

Mis saab Petuhhovi ministeeriumidesse saadetud kirjadest ja analüüsist, mille taga on kümned kalurid?

Põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna juhataja asetäitja Merje Frey leiab, et see analüüs väärib läbiarutamist: "Põllumajandusministeeriumini on jõudnud kaks Aleksandr Petuhhovi selleteemalist kirja, kus ta esindab kutselise kalapüügiga tegelevaid kalureid. Üks neist on adresseeritud keskkonnaministeeriumile ja teine riigikogule. Põllumajandusministeeriumile on need kirjad saadetud informatsiooniks.

Kalavaru kaitsega seotud püügikitsenduste kehtestamine ja seadusandlike aktide ettevalmistamine kuulub keskkonnaministeeriumi haldusalasse. Samuti kuulub keskkonnaministeeriumi allasutuste hulka keskkonnainspektsioon, kes peab organiseerima järelevalvetegevuse. Aleksandr Petuhhovi koostatud analüüs väärib laiapõhjalisemat läbiarutamist keskkonnaministeeriumi, põllumajandusministeeriumi, keskkonnainspektsiooni ja teadlaste ning Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalurite ning kaluriorganisatsioonide esindajate vahel. Sõltuvalt püügivahendite eripärast ja kalavaru olukorrast tuleb valida järve muutuva kalavaru majandamiseks optimaalsed teed. Arvestada tuleb eri huvigruppide ja teadlaste seisukohti ning kahe riigi majandatava järve riigiti erinevat püügikorraldust. Ühelt poolt tuleb arvestada ettevõtjate ja kalurite majanduslike huvidega ning teiselt poolt kalavaru seisundit analüüsivate teadlaste seisukohtadega ja ettepanekutega eri püügivahendite kasutamiseks järvel ja samuti eri kalaliikide püügimahtude osas. Põllumajandusministeerium on keskkonnaministeeriumile teinud ettepaneku muuta püügikitsenduste kehtestamise teaduslik põhjendatus arusaadavamaks kõigile kalapüüdjatele."

Ja mida arvab keskkonnaministeerium, kes pole Petuhhovile suutnud seaduse kohaselt kuu aja jooksul vastata?

Pressiesindaja Berit-Helena Lamp vahendab, et keskkonnaministeerium pole praeguse seisuga kohtumist Petuhhovi ja tema esindatud kaluritega planeerinud, kuid Petuhhovi kirjadele kavatseb ministeerium vastata - vastuskiri olevat valmimas.

Ega's midagi - jääme ootama!