Mõtteviisi muutmiseks tuleb rääkida tuhat korda

"Meile on tähtis, et kohalik kogukond saaks aru, et me pole mingi võõrkeha," kinnitab SOS lasteküla Eesti ühingu juht Margus Oro. Foto: Matti Kämärä

SOS lasteküla Eesti ühingu tegevdirektor Margus Oro ütleb, et tema töö ei ole lapsi kasvatada ega selleks raha korjata, vaid mõttelaadi muuta. Ida-Virumaal on see osutunud oodatust raskemaks.

Narva-Jõesuu SOS lasteküla avamisest on möödas üle aasta. Sünnitusvalud on ilmselt juba ununenud?

Tegelikult pean ütlema, et veel ei ole. Kuigi olime päris optimistlikud ja panime siia palju energiat, sõltub ikkagi väga palju sellest, kas sõnum jõuab kohale: mida ja miks me muudame. Me ei tulnud Narva-Jõesuusse lihtsalt sellepärast, et meil on toredad uued peremajad, aga kõik jätkub vanamoodi.

Tulime muutma ideoloogiat, mõtteviisi, kuidas lapsesse suhtuda. Inimestel, kes töötavad lastega, on sellest arusaamine kahjuks päris raske ja on võtnud väga palju aega.

Olete varem öelnud, et teie töö pole laste kasvatamine ega raha korjamine - selleks on SOS lastekülas teised inimesed. Teie töö on mõttelaadi muutmine. Millist mõtteviisi te Ida-Virumaal külvata tahate?

Põhimõte on, et iga laps kuulub perekonda. Kui me mõtestame lahti perekonna mõiste, siis näeme väga selgelt, et laps on perekonna keskel ehk täiskasvanud peavad toetama tema arengut. Meile on kõige tähtsam, et inimesed ei võtaks seda kui töökohta, vaid kui eluviisi, keskendudes laste arengule.

Teiseks: keegi ei jaga käske ega korraldusi, vaid pereema ja -isa võtavad ise otsuseid vastu. Külajuhtkonna roll on toetada vanemaid, kui nad vajavad materiaalset või psühholoogilist abi, et mitte läbi põleda. Ja see ongi see suur muutus, mille poole me liigume.

Esimesed kaks abielupaari ja üks ema on juba tööle asunud. Iga paari kuu tagant läheb üks peremaja kasvatajate süsteemilt üle perevanemate süsteemile. Kusjuures konkursid on kasvanud: kui alustasime, kandideeris 5 inimest, viimati juba 40.

Meile on tähtis nende reeglite järgimine, mis tagavad lapsele turvalisuse ja stabiilsuse, et ta tuleks sellest olukorrast välja, kuhu ta on endast mitteolenevatel põhjustel sattunud, ning saaks rahulikult kasvada ja areneda. Vastasel juhul lähevad meie teed lahku. Pooled inimesed oleme tõesti pidanud välja vahetama.

Samas oleme kõik inimesed võtnud tööle Ida-Virumaalt, kuigi kandideeritakse ka mujalt. Meile on tähtis, et kohalik kogukond võtaks meid omaks, saaks aru, et me pole mingi võõrkeha.

Lapsi kasvatades öeldakse sageli, et ma olen sulle seda juba sada korda rääkinud. Aga et laps selle omaks võtaks, pead tuhat korda ütlema. Nii et kui oled sada korda rääkinud, siis lohuta ennast sellega, et sul on 900 korda veel rääkimata. See kehtib ka siin. Kui kogukonnas mingi muudatus tehakse, peab sellest hästi palju rääkima.

Kas olete siin tuhande korrani juba jõudnud?

Oleme poolel teel ja see on ka põhjus, miks me sel nädalal avatud uste päeva tegime. Tundsime, et ilmselt oleme siinset kogukonda oma tegemistest veel vähe valgustanud. Kui eelmisel aastal Ida-Virumaal alustasime, oli minule müstika, et digiallkirja ei tunnistatud ühelgi dokumendil ja kõikidesse poodidesse tuli isiklikult viia volikiri, et kaupa kätte saada. Mujal on see unustatud asi. Nüüd on olukord tasapisi muutunud.

Ka lastekülas elavad lapsed on muutunud avatumaks. Tänagi (neljapäeval - toim.) tulid kaks tüdrukut rääkima, mida nad oma elust arvavad, ja küsima, kas neil on võimalik edasi noortekodusse minna. Minule on see avanemine ja märk, et oleme õigel teel.

Mida te neile noortekodu kohta vastasite? Millal avab uksed Narva noortekodu, kus põhikooli lõpetanud peavad oma eluga peaasjalikult ise hakkama saama, aga neile on siiski ööpäev läbi toeks pedagoogist täiskasvanu?

Võin öelda, et praegu on meil selline hulk investeeringuraha koos, et püüame teha korteriostu veel sel aastal ära, mis tähendab, et uuest aastast suudame seda teenust mingile hulgale noortele pakkuda. Aga meil on ka vahva kogemus ühe Narva neiuga, kes elab Tallinna noortekodus, on nelja kuuga eesti keele ära õppinud ja nii ilusti sinna sulandunud.

Kusjuures neiu ise on väga rahul. Ta saab aru, et tema ümber on inimesed ja sõbrad, kes tõesti liiguvad ühes suunas, tahavad saada iseseisvaks ja elus ise toime tulla. Seda on noorte puhul hea näha.

Kui suur osa SOS lastekülast ellu astunud noortest on sellised, kes elule jalgu ei jää?

Meilt on välja kasvanud ligemale 70 last, peamiselt Keila SOS lastekülast, ja teame kõikide hilisemat käekäiku. Meie esimestest lasteküla emadest on saanud vanaemad ja läbikäimine jätkub.

Meie kasvandikud esindavad läbilõiget ühiskonnast. Umbes 10 protsenti ühiskonnast on superedukad olgu siis kunsti- või ärimaailmas ja meie elluastujad samamoodi: teevad oma teaduskraade, õpivad välismaal jne. Siis tuleb hulk keskmikke, kes saavad oma eluga hästi hakkama ja on tublid töömehed. Ja on lõpuosa - 10-15 protsenti -, kellega jääb alati mingi probleem.

Need on tavaliselt noored, kelle IQ pole kõige kõrgem, kes on tulnud meie juurde natukene hiljem ja kelle puhul pole saanud meditsiinilise poolega põhjalikult tegelda. Need on noored, kes on kodus näinud kogu aeg seda, et käib varastamine ja peksmine. Seda 3-4 aastaga ei muuda.

Nad jõuavad selleni, et teevad juba vahet, mis on hea ja halb, ning võivad isegi suurema osa ajast probleemideta hakkama saada. Aga kui näiteks poiss jätab maha, on ta paugupealt ebastabiiline ja teeb selliseid trikke, mis pärast maksavad valusalt kätte.

Tavalastekodudes on mitteametlikel andmetel umbes 40-50 protsenti selliseid, kelle elu ei lähe hiljem nii, nagu peaks. Järgmisel aastal tuleb selle kohta uuring ja saab täpsema ülevaate.

SOS lasteküla ei paku ainult asenduskodu, vaid töötab ka selle nimel, et laste sattumist sinna ära hoida. Narvas on aastaid töötanud peretugevdamise programm, mis ulatab abikäe riskiperedele, et parandada nende toimetulekut ja lõpetada laste väärkohtlemine. Kas see annab tulemusi?

Jah. Kahjuks meil ei ole rohkem ressurssi kui hoida aasta ringi järelevalve all 100 peret 250 lapsega. Kes võtab jalad alla, võib lahkuda ja käib pärast perekoolis edasi, aga sinnamaani on nende kõrval tugi- ja sotsiaaltöötajad ning toimuvad iganädalased perevisiidid ja nõustamised.

Paraku toimub ennetustöö ainult annetusrahast. Me ei saa tuge ei kohalikult omavalitsuselt ega riigilt. Aga koostöös kohaliku omavalitsusega leiaksime lahenduse paljudele peredele, kes muidu lagunevad laiali, mille tagajärjel satub laps asenduskodusse. Ja asenduskodu teenus on juba päris kallis nii riigile kui annetajatele.

Kui õnnestuks siin mõtlemist murda, saaksime palju lapsi hoida asenduskodudest eemal, leides lahendusi siis, kui peret on veel võimalik koos hoida. Arvan, et kui selle saaks Ida-Virumaal suuremas mahus käima, kaotaksid mitmed asenduskodud siin mõtte.

Kuidas sattus endine Jõgeva maavanem, haridusjuht ja ettevõtja seitse aastat tagasi sotsiaalvaldkonda, kus ei voola ei piimajõgesid ega pudrumägesid?

Sotsiaaltööga puutusin kokku ka maavalitsuse haridusosakonna juhatajana. Kui selles ametis alustasin ja pidin tutvuma kõigi haridusasutustega, sattusin ühte eriinternaatkooli, kus avanes 1994. aastal kohutav pilt: kärgtellistest maja oli lagunenud, aukudesse oli topitud vatti, tubades olid põrandad niimoodi ära vajunud, et muld tuli põrandate vahelt läbi... Toas elas 8-10 last.

Tekkis küsimus, mille eest neid väikesi inimesi on karistatud. Kahe aasta pärast suutsime suure pingutuse tulemusena kooli ümber kolida. Sealt jäi tunne, et midagi võiks teha.

Seejärel juhtisin kolm aastat Eesti suurima erihooldekodu - Võisiku erihooldekodu nõukogu. Sealt tuli teine kogemus. Siis sai klaas täiesti täis ja läksin vahepeal ettevõtlusesse.

Ja ometi jäi midagi kripeldama, et nüüd sotsiaalvaldkonnas tagasi olete?

Juhtisin Tartu haridusosakonda ja tegelesin kõrvalt ettevõtlusega, kui mulle helistas Helle Niit, kes oli SOS lasteküla nõukogus. Ütles, et neil on vaja juhti, kes arendaks lasteküla süsteemi. Ütlesin, et anna andeks, aga ma ei tea sellest mitte midagi, otsigu sotsiaaltöö inimesi.

Paraku pillasin rumala lause, et kui te pool aastat ootate, siis ma tulen, arvates, et kindlasti nad leiavad inimese. Aga nad ootasid ja kui poole aasta pärast tuli uus kõne, ei lubanud eneseuhkus "ei" öelda.

Mida tähendab töötamine hiiglasuures rahvusvahelises organisatsioonis, kuhu kuuluvad lastekülad 133 riigist?

Tegemist on vanast Euroopast kasvanud organisatsiooniga, kus asjad mõeldakse ja planeeritakse pikalt ette. See oli suur tõestamine, et kui tahame Eestis liikuda edasi olukorras, kus riik areneb kiiresti, siis me ei saa aastaid oodata.

Eelmisel aastal tehti otsus, et 13 riiki võiksid saada suure iseseisvuse ja Eesti on nende hulgas. See tähendab, et me saame kohapeal teha hästi palju otsuseid ja teenused, mis me avame, sõltuvad meist.

Kui palju elate praegu kaasa päevapoliitikale, näiteks haldusreformile, mis oli osa teie kunagisest tööst?

Tegelikult jälgin päris palju. Kui äsja tuli haldusreformi uudis, siis vaatasin, et see, mida kaardina näidati, on ju 2001. aasta (sel nädalal avalikustati kaart, kuhu regionaalminister koondas maavalitsuste ettepanekud piirkondade olulisematest tõmbekeskustest - toim.).

Jõgeva maakonnas tegin omal ajal suurt eeltööd: kaasasin Tartu ülikooli teadureid, haldusjuhtimise üliõpilased tegid inimestega küsitlusi jms. Korjasime info kokku ja arvestasime välja, mitu kilomeetrit asfalti peaks panema ja kuidas korraldama bussiliiklust. Näiteks kui inimesed ütlesid, et nad kuuluvad Põltsamaa tõmbekeskuse juurde, kui kunagi korraldatakse bussiliiklus nii ümber, et neid ei veeta Jõgevale.

Kaarti nähes oli tunne, et ega nüüd ei olnud muud vaja teha kui tiitelleht ära vahetada. Vähemalt Jõgeva maakonna puhul. Ei midagi uut, kui otsustajad lihtsalt julgeksid ebapopulaarseid otsuseid teha.

Kui nüüd ka ei julge, millal siis veel?

Alustasime haldusreformi ettevalmistusi 1999. aastal ja põhjus, miks tollal vastu seisti ja ka endal oli kõhklus hinges, oli see, et Eesti oli napilt kümme aastat olnud iseseisev. Identiteeditunne oli nii tähtis, et alles ma sain ise otsustama hakata ja nüüd võetakse see võimalus ära.

Praegu on taasiseseisvunud riik üle 20 aasta vana ja inimesed ei tunne enam ei Euroopa ega riikide piire. On hoopis teine situatsioon. Nii et kui keegi praegu räägib, et identiteet võetakse ära, siis ütlen, et anna andeks, noored ei tea identiteedist mitte midagi, nad on Euroopa kodanikud.

Arvan, et inimesed ei elagi haldusreformile enam eriti kaasa, vahu keerutavad üles poliitikud ja kohalikud omavalitsused. Praegu on omavalitsused nii paganama vaesed: hea, kui suudad kooli ja vallavalitsuse üleval pidada, mõne väikese teenuse osutada ja külapeo korraldada, aga sellega hakkab asi piirduma. Enam ei ole midagi kaotada.