Liigtoetused kärbivad teotahet

Mäetaguse vald on aastaid olnud rikkaim vald, kui arvestada, kui palju on eelarves raha ühe elaniku kohta. Pole saladus, et see jõukus tuleneb põlevkivi kaevandamisest laekuvast ressursitasust, ning naabritel, kes hädapärasteks investeeringuteks iga eurot lugema peavad, oleks piisavalt põhjust kade olla.

Kui enamik omavalitsusi hädaldab, et üheks või teiseks vajaduseks pole raha, siis Mäetaguse mure on ikka olnud see, et kuhu laekuvat raha panna, et see paigutus ka mõistlik välja paistaks.

Aastate jooksul on vallas üles ehitatud võimas toetuste süsteem, mille üks eesmärk on kahtlemata ka ahvatleda elanikke juurde kolima. Demograafilist plahvatust pole küll toimunud, aga ka märkimisväärset langust mitte.

Ent nüüd ollakse juba mõnda aega sunnitud tõdema: selline sotsiaalomavalitsus võib anda ka negatiivseid tagasilööke. Kui inimesed on ära harjunud, et iga väiksemagi mure või vajaduse puhul saab vallast ikka rahalist abi, võib see ühel hetkel lõppeda sellega, et kogukond pole aktiivsusele motiveeritud, sest vald teeb ju nagunii kõik ette-taha ära.

Selline muinasjutuvald, nagu Mäetaguse praegu enamiku omavalitsustega võrreldes on, ei kesta aga kindlasti lõpmatuseni. Muinasjutt saab ükskord otsa kas siis haldus- või maksureformi tõttu ning toetuste ja "tasuta" rahaga harjunud kogukonnale võib see olla paras šokk. See, et vallas juba mõnda aega toetuste ja doteerimiste süsteemi muudetud on, on ainuvõimalik valik, inimeste iseseisvus ja teotahe on oluline kapital, mis ühe omavalitsuse elujõudu näitab.