Eesti maksukoormus ei tohi tõusta

Urve Tiidus.

FOTO: Põhjarannik

Urve Tiidus.

FOTO: Põhjarannik

Selle aasta alguses ütles rahandusminister Jürgen Ligi, et maksuvaba miinimum peab tõusma.

Oli palju neid, kes selle mõttega haakusid. Ja ka neid, kes sisu asemel asusid vaidlema maksuleevenduse idee autorluse üle. Ja siis veel leevenduse suuruse üle. Sügise eel näib, et maksukoormuse alandamine maksuvaba miinimumi piiri tõstmise abil on üks asi, milles juba enne järgmise aasta eelarve jõudmist riigikogusse ollakse peaaegu sama meelt.

Üldisest harmooniast on positiivne suhtumine veel kaugel. Maksuvaba tulu numbri suurendamist toetavad kõik, kuid ollakse eri meelt, kuhu uus piir tõmmata. Lahendamist nõuab praktiline küsimus, mis mõju on eelarvesse laekumata jääval tulul.

Hea ideega seotud matemaatika mõistmiseks olgu näiteks toodud kaks arvutust. Piiri tõstmine 10 euro võrra vähendab eelarve tulupoolt 20 miljoni euro võrra. 35eurose lisanduva maksuvabastuse mõju on 70 miljonit eurot. On tõsine arupidamise koht.

Praegune maksuvaba miinimum kehtib aastast 2008 ja oli toonases vääringus 2250 krooni, nüüd 144 eurot. Päris mitu vahepealset aastat olid kriisi ja kokkuhoiu aastad ning maksuvabastust suurendada ei olnud võimalik. Ajal, mil kõikjalt mujalt kärbiti, seda numbrit ei vähendatud. Miinuses riigieelarvele vaatamata tööjõu maksukoormust ei kasvatatud. Kindlasti aitas see asjaolu kaasa tööpuuduse vähenemisele.

Olgem ausad, riigieelarve on pisut miinuses praegugi. Inflatsiooni tõttu on aga tulupiiri tõstmine kindlasti vajalik. Seda enam, et tööjõumaksud on meil muu maailmaga võrreldes liiga kõrged.

Konkreetsemaid numbreid, kui palju tulumaksuvaba miinimum uuest aastast kasvada võiks, on enne septembri algust, mil selgub sügisene majandusprognoos, tegelikult keeruline pakkuda.

Kolleeg Aivar Sõerd on märkinud, et 2008. aasta hinnakasv oli kiire, 2009. aastal hinnad ei kasvanud, viimastel aastatel on tarbijahinnaindeksi kasv olnud keskmiselt 3-4% aastas. Seega ainuüksi inflatsiooni katmiseks oleks vaja miinimumi tõsta umbes kümnendiku. Arvestades ka asjaolu, et ülejärgmisel aastal vähendab maksukoormust tulumaksu alanemine 20 protsendini, mis praeguseks on juba seadustatud.

Reformierakond on jätkuvalt seda meelt, et maksupoliitika peab olema lihtne ja selge, väheste eranditega ning maksustada tuleb pigem tarbimist, saastamist ja riskikäitumist, aga mitte teenitud palka. Konkureerivat maksupoliitilist mõtet astmelisest tulumaksust on keegi võrrelnud veduriga, millega üritatakse sõita mööda vett Rootsi või Soome elustandardini füüsika- ja majandusseadusi eirates. Eesti-sugusele väikesele riigile see ei klapi.

Kui üheks maksuvaba miinimumi tõstmise argumendiks on, et see kasvatab sissetulekuid väikesepalgalistel inimestel, kes tihtipeale lahkuksid siit kaugemale suuremat palka otsima, siis astmelise tulumaksu puhul võiksime tõenäoliselt näha olukorda, mil Eestist hakkavad koos teadmiste, oskuste ja muidugi maksutuluga lahkuma inimesed, kes siin üle keskmise palka teenivad. Inimeste püüd ennast arendada, täiendada, vajaduse korral ümber õppida peabki tooma suuremat sissetulekut. Riik ei tohi initsiatiivi ja aktiivsuse eest konkurentsivõime arendamisel karistada hüppelise maksutõusuga.

On neid, kes pole rahul tulumaksu vähendamisega. Seepärast tulumaksu kohta paar fakti, mida pered tulumaksu alandamisest on võitnud. Kui peres, kus kaks vanemat teenivad keskmist palka, arvutataks kokku, kui palju neile tulumaksu vähendamise järel aastatel 2005-2012 perekonna kassasse lisaraha jäänud on, siis seitsme aasta jooksul on see mitmed tuhanded eurod. Seda raha on olnud võimalik perel kasutada oma äranägemise järgi.

Üksnes sel aastal oleks kahe tööl käiva ja kuus 1000 eurot teeniva vanemaga pere eelarve peaaegu 1000 eurot väiksem, kui üksikisiku tulumaksuprotsent oleks praeguse 21 asemel 26 nagu aastal 2004. Just seetõttu, et peredel oleks rohkem raha, mille kasutamise üle nad ise otsustada saavad, seisab Reformierakond ka tulevikus tulumaksu vähendamise eest.

Hiljutisel arvamusfestivalil Paides oli üks keskne küsimus ja arutelu aine, millist riiki suudame ja tahame pidada. Ütlesin seal ja ütlen nüüdki: meie siht võiks olla riik, kus maksud on madalad ning töökus ja oskused tasuvad ennast ära.

Tagasi üles