Mille üle peaks Ida-Virumaa uhkust tundma
19. september 2013, 21:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ida-Virumaa on Eesti suuruselt kolmas maakond, jäädes elanike arvult napilt alla Tartu maakonnale. Veel 2000. aasta rahvaloenduse järel platseerus Ida-Virumaa suuruselt teisele kohale, kuid kümne aastaga on maakonna elanikke jäänud tervelt 28 000 inimese võrra vähemaks. See on arvuliselt suurim "kaotatud inimeste" arv kõikidest Eesti maakondadest ning piltlikult on kõigest kümnendiga Ida-Virumaalt kadunud korraliku keskmise suurusega Eesti linna jagu inimesi.
Keskmine idavirulane on 44aastane ning maakondade võrdluses on see kõige vanem maakond. Ida-Virumaa elanike hulgas on ka kõige vähem lapsi (kuni 18aastasi) - vaid 16%, samas kui näiteks Raplamaal on lapsi 20% ning Eestis keskmiselt 18,4%. Ida-Virumaal on 1,52 sünnitatud last naise kohta, mis on tagantpoolt kolmas tulemus - vaid Tartumaal ja Harjumaal on sünnitatud lapsi vähem (vastavalt 1,42 ja 1,31).
Ka pensionieas olevaid elanikke on kõikides Ida-Virumaa omavalitsustes rohkem kui Eestis keskmiselt (17,7%), välja arvatud Toila vallas (16,8%). Alajõe vallas on pensioniealiste osakaal koguni 32,5% elanikkonnast ning enamik teisi Ida-Viru omavalitsusi seisab silmitsi tõsiasjaga, et pensioniealised moodustavad üle veerandi kohalikust elanikkonnast. Samas on Ida-Virumaa tugevuseks kindlasti tööealise elanikkonna suur osakaal võrrelduna teiste maakondadega - tervelt 64,4% elanikkonnast on vanuses 18-64 eluaastat, mis on üle Eesti keskmise (63,9%).
Seega rahvaloenduse tulemused joonistavad üsna morni pildi Ida-Virumaa tuleviku jaoks: madal sündimus ja väike laste osakaal, suur väljaränne ning selle tagajärjel Eesti keskmisega võrreldes kiiremini vananev elanikkond.
Piirkonna muresid arutasid poolsada idavirulast, kes tulid tänavu kevadel kahel korral kokku - üks kord Narvas ja teine Kohtla-Järvel - selleks, et leida koos lahendusi Ida-Virumaa probleemidele, aga mitte ainult. Lõimumisarutelude nime all toimunud üritustel räägiti ka eesti keele õppimise vajadusest ja võimalustest, kaaluti eri ettepanekuid Ida-Virumaa haridusprobleemide ja tööturuprobleemide lahendamiseks.
Kui idavirulased lõimumisaruteludeks kokku tulid, ei olnud rahvaloenduse tulemused veel teada. Narvalased ja kohtlajärvelased muretsesid hea kvaliteetse hariduse kättesaadavuse ja töötamise võimaluste üle kodu lähedal, aga ka info kättesaadavuse ja suhtlemise üle kohaliku võimuga ja riigiga. Erinevalt lõimumisaruteludest Tallinnas ja Tartus tegi aga idavirulastele suurt muret ka maakonna negatiivne imago Eesti elanike hulgas, mis on peamiselt kujundatud meediauudiste mõjul.
Idavirulased tunnevad, et nende kodukoha probleemide ebaproportsionaalne esiletoomine Eesti avalikkuses on ülekohtune, arvestades seda, kui vähe eestimaalased tegelikult Ida-Virumaast teavad või on seda piirkonda ise külastanud. Samuti tunti, et meedias ja mõningate poliitikute poolt rahvuslikul pinnal õhutatud vaen eestlaste ja venelaste vahel on üheks põhjuseks, miks mujal elavad eestlased juba a priori märgistavad Ida-Virumaa kui vene keelt kõnelevate elanikega maakonna probleemseks.
Endise idavirulasena tean ma seda tunnet üsna hästi. See on see muu Eesti elaniku üllatunud pilk ja igaks juhuks justkui kontrolliks veel kord küsitud küsimus: "Sa oled Ida-Virumaalt? Päriselt?" Mul võttis aastaid aega, et oma idavirumaalisuse häbenemine muuta hoopis uhkustundeks.
Aga mis on siis see, mille üle võiksid minu arvates idavirulased uhkust tunda? Näiteks ettevõtlikkuse ja pealehakkamise üle. Muuta Kiviõli tehislikud poolkoksimäed maailmatasemel tervise-, suusa-, moto-, ratta- ja seiklussporditegevusi ning rahvusvahelisi suurvõistlusi pakkuvaks paigaks on julge ettevõtmine, mille äririski sisse kindlasti kuulus ka Ida-Virumaa madal maine puhkuse- ja spordituristide hulgas. Hulljulgeid plaane tehakse ka Maidla vallas endise Aidu karjääri aladele loodava veespordikeskuse rajamisel. Kuid lisaks industriaalmaastikule ja selle pakutavatele võimalustele on just idavirulased need, kes muudavad selle maakonna eripäraseks.
Tallinna ja Tartu kõrval on Ida-Virumaa vaieldamatult üks Eesti mitmekultuurilisemaid paiku ning suurima linnana maakonnas on just Narva see mitmekultuurilisuse kehastus. Narvas elab kõikide suuremate loendatud emakeelte esindajaid (kokku 24 emakeelt), välja arvatud itaalia ja prantsuse keel. Ja kui Tallinn on lihtsalt pealinn ja tähtis juba omaette ning Tartu tunneb uhkust oma ülikoolilinna staatuse üle, siis on piirilinnal Narval kindlasti võimalik uhkust tunda oma elanikkonna kultuurilise mitmekesisuse ning emakeelte arvukuse üle.
Narval on kõik eeldused olla Eesti keeltepealinn ning seista esirinnas üha üleilmastuvas maailmas mitmekeelelisuse ja mitmekultuurilisuse väärtustamisel. Tartu ülikooli Narva kolledžil on kindlasti potentsiaali kujuneda keelte õpetamise, metoodikate väljatöötamise ning keelteuuringute keskuseks Eestis. Kui seni on Narva ja Ida-Virumaale tuldud mujalt Eestist kontrollima, kui hästi on (eesti) keelt õpitud, ning karistuse ähvardusel loodud sund keelt õppida, siis pöörakem võõrkeele õppimise teema teistpidi ning muutkem Narva kohaks, mis õpetab muule Eestile, kuidas on kõige parem võõrkeelt õppida! Sest kogemust on omajagu, mida jagada.
Narva kui Eestimaa keeltepealinn - kas ei kõla uhkelt? Ida-Virumaa lõimumisaruteludel ei tulnud keegi välja ideega muuta piirkonna mitmekultuurilisus väljapoole nähtavaks väärtuseks, millega maakonda eestimaalastele ja ka tervele muule maailmale tutvustada. Kuid seda tõenäoliselt seetõttu, et nii nagu ka mina, ei taba idavirulased, et see nii tavalise ja iseenesestmõistetavana näiv mitmekultuuriline elukeskkond on midagi erakordset ja väärtustamist väärivat.