Kurtna kaitseala, elu nagu karikatuuris
10. oktoober 2013, 22:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult ei ole ma õige mees kirjutama artiklit Kurtna maastikukaitsealast. Seda peaksid kirjutama RMK töötajad, kes maastikualal koristavad, või keegi keskkonnaametist või kohalikud elanikud.
Võib-olla peaksid seda tegema mu austet kolleegid Tallinna ülikooli ökoloogia instituudist, kelle Eesti Looduse septembrinumbris avaldatud artikli pealkirja ma siin laenan. Nemad kõik teavad Kurtna järvistust kindlasti enam, on kaitsealal kindlasti rohkem kummalisi asju näinud ja teaksid jutustada veel veidramaid lugusid, kui ma ettegi oskan kujutada.
Igatahes, kui keegi tuleb mulle ütlema, et Eestimaal elav rahvas on vaene, siis julgen talle vastu nähvata, et ma ei usu teda. Mingu hulkugu Kurtna järvede kandis.
Siin näeb jõuka, enda jõukuse üle uhke oleva rahva jälgi. Kuidas muidu! Vaid rikkal inimesel on näiteks mure, kuidas ta auto välja näeb: viletsavõitu metsatee on vigastanud üht ilukilpi. Nii ei saa see ju jääda, see teeb armastatud masina inetuks! Mida siis teha? Muidugi eemaldada kõik neli kilpi ja visata need põõsa alla.
Mees põristab bensiinimootoriga paadil mööda tillukest metsajärve, millele kruusitäis kütust tähendaks sama suurt ökokatastroofi nagu lekkiv tanker Narva lahes. Hoidku Issand meid selle eest! Märkus kaldalt meest väga ei heiduta - sõidab torisedes kaldale ja bensiinimootori asemel läheb autost paadile elektrimootor.
Mis seals ikka, mõnel mehel seda rahakest ikka jätkub, et mitut paadimootorit omada. Ega sellise kaukaga ei peagi ju teadma, et kaitsealal on mootoriga järvedele minek üldse keelatud.
Üle-eelmisel rannahooajal hakkasid Narva mehed ühe siinse järve äärde sauna ehitama. Teadagi, mõnus koht, ühtegi peremeest või maaomanikku lähedal inisemas ei ole. Ehitati käepärastest vahenditest - kilest ja roigastest.
Olla jõudnud mitu pidu koos järve hüppamistega maha pidada, enne kui riik sauna lammutas. Saun küll kadus, kuid jäljed jäid - selleks, et autoga mõnusasti peoplatsi juurde pääseda, lõikasid need ajukääbikud elavast männist tubli siilu välja.
Ja siis veel see, mida kantseliidis nimetatakse olmeprügiks. See ei ole siin ka lihtsalt niisama, vaid ikka kalleim. Muidugi võib leida euroseid topsiviinatopse, ent enamik tühje pudeleid näitab, et publik eelistab Vene või Ukraina kvaliteetseid piiritusejooke, mille kõrval Aus või Lauaviin on odavad aknapesuvahendid.
Ühe järve kaldal silma hakanud prügikiht tekitas mõtte, et Paolo Pasolini siiski ilmselt ei suutnud oma filmides kõiki võimalikke perverssusi kajastada. Kiisukäpakeste kujuliste šokolaadiküpsiste orgia koos karpide laiali loopimisega käis tal ilmselt üle mõistuse.
Kui juba jutt seksile läks, siis… Kas te kullakesed tõesti loodate, et teie lapselapsed mõistavad teid, kui viite nad kuhugi võsa vahele, songite jalutuskepiga prahi sees ja seletate: "Näe, tollel õhtul jõime su vanaemaga sellest pudelist veini. Siis ma võtsin kondoomi - näe, pakend on siin ja kumm ise on seal - , seejärel, eks ole… Aga tuli välja, et kondoom oli praak ja seeläbi sündis su ema. Aga nagu sa ise näed, kõik toimus siin."
Kui aus olla, siis viimasel ajal on Kurtnas asjad paremaks läinud. Siin on inimesi, kes pingutavad, kohutavalt pingutavad, et lapselapsed teie pärast piinlikkust ei peaks tundma ja et neil oleks, kuhu sumedat suveõhtut nautima tulla.
Aga sellest on vähe, sellest on väga vähe. Arvestades, kui unikaalne on Kurtna kant, kõikide nende järvede ja maastikuga, siis maailmas ei pandaks üldsegi pahaks, kui kaitsealale tõmmataks lihtsalt okastraat ümber ja ühtegi hingelist sinna sisse ei lastaks. Lihtsalt olekski selline ainupärane ja puutumatu. Üksnes valgetes kitlites teadlased käiksid seda imepära külastamas, kirjutaksid võõramaa keeles paar artiklikest ja kõik. Ei mingeid topsijooke, šokolaadiorgiaid ega võpsikus tehtud idavirulasi.
Aga ma olen käinud ka väljamaal ja näinud, mida tähendab "rohelises käimine" näiteks Saksamaa moodi: perekond sõidab oma pereautoga kuhugi kiirtee taskusse. Sööb seal betoonlaudadel vorstikesi salati või hapukapsaga. Siis käib pereisa betoonist kempsus, itsitab sinna kritseldatud vallatute telefoninumbrite üle ja sõidetakse tagasi betoonist linna. Ei mingit kalapüüki ega mõnusat lõkkeõhtut sõprade seltsis.
See on jube. See on kujutlematult jube. Aga kui me ei suuda enesele selgeks teha, millise õnnega meid Kurtna järvistu näol on õnnistatud, kui me ise ei suuda seda enda eest kaitsta, siis ongi tulevikus meie saatuseks vaid kiirtee taskute betoonist lauad ja vallatud telefoninumbrid betoonist kempsus.