Unerahu saadik

"Meile kui väikeste lastega perele on Jõhvi praegu ideaalne elukeskkond," kinnitab pealinnast Ida-Virumaale kolinud Merit Lilleleht. Foto: Matti Kämärä

Jõhvis sündinud üle-eestiline algatus - leebe unekool - ulatab abikäe magamatusest üleväsinud väikelastele ja nende vanematele. Merit Lilleleht, kes kolis Viru vanglat juhtima tulnud abikaasaga Tallinnast Jõhvi, teab seda tunnet. Argipäeviti tegeleb ta OÜs Corrigo sotsiaal- ja tervishoiuteenuste arendamisega.

Teie lapsed on praeguseks juba sellises eas, et unekooli enam ei vaja. Ometi on see veebipõhine nõustamiskeskus just nüüd täie hooga käima läinud.

Alustasin unekooli tegemist juba kaks aastat tagasi, siis, kui olin ise väga hädas ja valmis sõitma lausa Soome abi otsima. See teema on tegelikult ühiskonnas varjatud, sest keegi ei taha ju öelda, et tema peres on probleem ning laste magamisraskused ähvardavad pere toimetulekut ja paarisuhte kestmist.

Meie ühiskonnas on selline ettekujutus, et kui on noor pere väikeste lastega, siis tõenäoliselt elavad nad nagu Rama reklaamis: kõik on ilus ja puhas ning lapsed lähevad õigel ajal magama.

Ainult naabrid teavad, kuidas asi tegelikult on?

Tõenäoliselt küll, jah. Meie peres sündis kaks last üsna järjest, poolteiseaastase vahega, üks on praegu kolm ja teine saab viis. Nüüd on juba muidugi tore, aga alguses oli raske. Seetõttu hakkasin põhjalikumalt uurima unekooli teemat.

Paljud, kes midagi unekoolist teavad, arvavad, et see tähendab lapse üksinda nutma jätmist ja on üks karm asi, mida oma lapsele teha ei taha. Sellepärast ongi meie eeskujuks Soome, kus propageeritakse lausa riiklikul tasemel leebe unekooli meetodit.

Mis ei jäta last üksinda nutma?

Jah, leebel unekoolil on lausa oma metoodika, sellest saab põhjalikult lugeda meie veebilehel www.unekool.ee. Põhimõte on see, et lapsele tagatakse turvaline tugi kogu aeg ning teda ei jäeta üksi hüsteeriliselt nutma.

Küll on eesmärgiks, et ta õpiks ise uinuma. Last ei tohiks süles kussutada, kuni ta juba uinub, vaid rahustada teda nii palju, et ta on enesekindel ja suudab ise voodis rahulikult magama jääda.

Kätt ikka tohib hoida?

Selle kohta on meil hea nipp, mis kannab nime käpapuudutuse meetod. Ka unekooli logol on käpajälg, sest loomad on väga head oma laste rahustajad. Neil ei ole sellist tralli, nagu inimestel kipub tihti olema. Ja käpapuudutusega kas seljale või pepule antakse lapsele kindlustunne: "Ma olen siin, kõik on korras, võid rahulikult uinuda." Nii lihtne see ongi.

Inimeste puhul räägime siis käepuudutusest. Muuseas, väga head unekoolitajad on hoopiski isad. Esiteks nad ei ole nii närvilised ning nende "käpapuudutus" on tunduvalt turvalisem ja suurem.

Ja olgem ausad - tihti on emad rohkem üleväsinud ega suuda rahulikuks jääda, et unekooli leebelt läbi viia. Kõige hullem kahju, mida võib teha, on see, et kaotad ise kannatuse. Siis on kogu eelnev töö luhta läinud.

Nii et rahu ainult rahu ja ühel hetkel kannab see vilja.

Kui teha esimesed ööd õigesti, siis tuleb selle meetodi puhul arvestada nädalaga. Öeldakse, et kui teed karmi unekooli, tekib lapsel juba kolme päevaga uus magamisharjumus - tegelikult kustub lootus, et ei ole mõtet võidelda. Aga seda me kindlasti ei soovita.

Kas teie rakendasite oma laste peal leebe unekooli meetodit või kasvasid nad seni, kuni asja uurisite, magamisraskustest ise välja?

Kumbki variant pole õige.  Oma laste peal ma leebe unekooli meetodit teadlikult ei saanud katsetada, sest ma ei teadnud sellest õigel ajal. Ju ma tegin tunde järgi midagi samalaadset. Naeran, et ma olen väga hea unekoolitaja sellepärast, et olen väga palju vigu ise ära teinud ja sellest õppinud.

Meil on päris head koostöösuhted Eesti unearstidega, kes näevad, et nii lasteaia- kui koolilastel on magamishäired hästi levinud, aga sellest palju ei räägita.

Äkki meie täidamegi seda rolli, et olla teavitaja ja teema ülestõstja, olles toeks päris unearstidele. Kindlasti peaks õigel ajal abi saama. Kui laps ei saa öösel hästi magada, on ta päeval viril, ei jaksa õppida, mille tagajärjel võivad tekkida käitumishäired. Laste magamisraskused mõjutavad ka peresuhete kvaliteeti.

Jõhvis pole sündinud just üleliia palju üle-eestilisi algatusi, aga teie pole ka päris jõhvilane. Kolisite siia kolm aastat tagasi, sest abikaasa Andre asus tööle Viru vangla direktorina. Paljud pered teevad sellisel juhul otsuse, et mees hakkab viie päeva idavirulaseks või kümne päeva soomlaseks ning naine lastega jääb koju. Aga teie otsustasite teisiti.

Kuna olin lastega kodus - meil oli just sündinud teine laps -, siis polnud küsimustki. Kui on lapsed, peab pere ikka koos olema. Oleks mul suur karjäär olnud, siis võib-olla oleks mõelnud, aga sel hetkel see sobis.

Postimees kirjutas aasta algul, et perekond Lilleleht on oma positiivsusega Jõhvile suurepäraseks reklaamiks. Mis siin väljastpoolt tulija pilgule nii positiivset on? 

Aga tõesti ma kiidan Jõhvit, siiralt kohe. Meile kui väikeste lastega perele on Jõhvi praegu ideaalne elukeskkond. Väga lihtne on hakkama saada. Saan jalgsi tööle tulla, lapsed said enam-vähem õigel ajal lasteaiakoha. Mulle meeldib, et siin on olemas riigiasutused, kus saab asjaajamised ära teha. Mulle sobivad ka kohapealsed poed, et ei pea minema Tallinna šoppama. Perearstid, haiglad on olemas... Pole kurta küll midagi.

Olete isegi öelnud, et käite Jõhvis rohkem kontserdil kui Tallinnas Estonia teatri lähedal elades?

Seda ütlevad teised ka. Kui Jõhvi kontserdimajas tuleb mingi kontsert, siis see ei kao infomüra sisse ära. Tallinnas on õhtu jooksul mitukümmend üritust, aga siin on see üks sündmus, ma tean seda pikalt ette ja lähengi. Väiksemas kohas on teistmoodi elustiil.

Välismaalastelt alati küsitakse, millest nad Eestis elades puudust tunnevad. Kas on midagi, mille järele endise pealinlasena Ida-Virumaal igatsete? 

Alguses tundsime väga puudust söögikohtadest, aga Jõhvi on teinud viimase kahe aastaga päris suure hüppe, nii et enam ei saa kurta selle üle ka.

Ütlesite, et Jõhvi tulles polnud suurt karjääri, mida pooleli jätta, sest olite lastega kodune. Aga enne seda olid teil vastutusrikkad töökohad näiteks Tallinna linnavalitsuses ja sotsiaalministeeriumis. Kas Jõhvis oli lihtne võimetekohast rakendust leida?

Eks Jõhvis tegi tööotsingu raskemaks see, et mul polnud siin ees ühtegi tuttavat. Kui hakati tegema Ida-Virumaa arengukava, ütlesin, et oskan sel teemal sõna sekka öelda, kuna olen neid Tallinna linnavalitsuses päris palju teinud.

Sain töögrupi liikmeks, juhtumisi oli ühel koosolekul ka Tiiu Sepp (OÜ Corrigo juht - toim.), meil tekkis kontakt ja siin ma olen. Ma ei tegelnud veel töö otsimisega ega arvanud, et nii vara lapse kõrvalt tööle lähen, aga nii see läks.

Enne Corrigot töötasin Tallinna linnavalitsuses sotsiaal- ja tervishoiuametis arendusspetsialistina. Mulle arendustöö sobib. Corrigo ja Jõhvi haigla on huvitavad selle poolest, et siin on väga palju erisuguseid tervishoiu- ja sotsiaalteenuseid, kokku üle 50. Siin on nii lahedaid innovaatilisi teenuseid, näiteks kehakoostise analüüs või võimalus paigaldada täiskeraamilised hambakatted ja saada endale Hollywoodi naeratus. Lust on töötada, kui on, millega töötada.

Minu ülesandeks ongi välja töötada ja leida uusi teenuseid ning olemasolevaid inimestele lahti rääkida. Samuti maja üldist mainet kujundada. Õnneks on siin õhkkond, mis soosib uusi mõtteid.

Milline on kodune elu vangladirektorist reservohvitseriga? Elu nagu Viiburi sõjakoolis, kus lapsed käivad nööri mööda?

Töö- ja pereelu peaksid ikka üksteist tasakaalustama. On tavapärane, et peresisesed rollid vahetuvad, üks on hea ja teine halb. Arvan, et suudame neid vaheldumisi teha, aga tavaliselt on ikka ema see, kes rohkem rutiini taga ajab - minu eluõnn sõltub laste hambapesust ja magamaminekust. (Naerab.) Isaga saab teha lahedamaid asju.

Laste kasvatamisel lähtume kõhutundest, sellest olukorrast, mis parasjagu on. Üks unekooli nipp on see, et kui tunned, et sul on raske, siis mõtle, et sul ei ole kaks, vaid kolm last. Õnneks olen nüüdseks tasakaalu saavutanud ega pea seda enam ette kujutama. Aga kui noor ema on lastega kodus, siis nii kerge on tulema tunne, et ma ei saa hakkama ja olen halb ema.

Mul oleks tõesti hea meel, kui suudaksin unekooliga päästa kas või mõne inimese auku kukkumisest. Kodulehel oleme nõustanud vähem kui kuu aega, aga meil on juba kevadest avatud Facebooki konto, kus meil on 853 sõpra, kes on meid kogu aeg jälginud. Inimesed on kirjutanud oma lugusid ja oleme püüdnud leebe unekooli metoodikast lähtuvalt nõu anda.

See on uskumatu, mis mõnes kodus toimub. Näiteks laps magab ainult süles, ka öösel. Või pannakse ta autos magama: sõidetakse ringi, kuni laps uinub, ja tuuakse tuppa voodisse, lootes, et ta üles ei ärka. Näiteks ühele lapsele meeldis, et auto raputab, ja vanemad sõitsid uinuva lapsega raudtee piirkonnas ringi.

Mõlemad, nii laps kui vanem, võivad olla üleväsimuse nõiaringis ja sellest ei saagi lihtsalt välja. Tõesti teed mida tahes, et laps vait jääks. Kui lapse uneassotsiatsioon seostub kas kussutamise või raputamisega, siis ta eeldab seda ka ärgates. Aga laste füsioloogiline unetsükkel on selline, et ta võib iga 45 minuti tagant ärgata. Kui täiskasvanu keerab külge ja magab edasi, siis väikelaps eeldab sama olukorda, mis tal uinudes oli: et emme, kus sa oled, ma tahan kussutamist, või kus on auto?

See on kõigile väga väsitav ja sellepärast ma unekooli innuga teengi. Soomes on unekool lausa riiklik programm, mida rahastab kohalik omavalitsus. Näiteks kui perearst näeb, et peres on selline probleem, siis ta suunab unekooli nõustaja juurde ja see on perele tasuta. Heal juhul käib unekooli nõustaja kodus ja pakub välja lahendused, aga kui vanemad on väga üleväsinud, on olemas unekliinikud, kuhu saab lapse tuua ja kus erapooletu nõustaja aitab lapsel õppida uut uneassotsiatsiooni.

Mõnes mõttes missiooniga töö on olnud ka kunagi kahe partneriga loodud mittetulundusühing, mille tegevuseks oli rollimängude korraldamine. Põhiliselt tegime seda käitumisraskustega kõurikutele, kellele muu ei mõjunud.

Kui oled kogu aeg olnud paha poiss ja see roll on omaks võetud, siis mängus saab uue rolli. Näiteks võimaluse kehastuda õilsaks rüütliks, kes peab päästma kuningriigi hukatusest. Kui ta saab end tunda kaks tundi heana, jääb see tunne kehamälusse. Siis on see kogemus olemas ja noor teab, et saab ka teisiti hakkama, ei pea ülbama. Minu tegevus selles vallas on praeguseks soikunud, aga miks mitte seda ellu äratada.