Kui tahad merd tundma õppida, osta akvalang!

Jüri Arrak: "On olemas ka vormid, värvid, harmooniad, kompositsioonid - eri süsteemid, mis kokku moodustavad selle emotsiooni, selle loo, mida tahan väljendada ja mille vaataja oma tasemel vastu võtab." Foto: Matti Kämärä

Eesti monumentaalseim maalikunstnik Jüri Arrak tähistas 24. oktoobril piirilinnas oma 77. sünnipäeva TÜ Narva kolledžis enda graafika- ja abikaasa Ivi maalinäitust avades.

Kunagi, kui sulle esimest korda elus helistasin ja tahtsin intervjuud, arvasin maali "Autoportreede vestlus" põhjal, kus omavahel vestlevad neli Jüri Arrakut, et see on Kohtla-Järvel maalitud, kuna seal on taustaks selline tööstusmaastik.

Olen mäetehnikumi lõpetanud, selle pärast on tööstusmaastik. Kohtla-Järvel ma pole töötanud, olen olnud korra Sompas praktikal. Veel olin Sõzranis Volga ääres ja Slantsõs, teispool Narva jõge, kaevanduses praktikal.

Kunstisõpradele on teada huvitav fakt, et sinu vanem vend õpetaski sind joonistama kirja teel - ajal, kui viibisid Leningradis.

Jaa, olin sõjaväes Leningradis ning pärast seda jäin sinna. Abiellusin juba 21aastasena ja viimaks töötasin taksojuhina. Lõpuks tulin ära, sest naine ei tahtnud Eestisse tulla. Ma tulin õppima - tänu vennale! Vend tuli külla ja küsis: "Noh, Jüri, mida sa teha tahad?" "Mida ma teha tahan - mul on teise liigi autojuhiload, ma olen taksojuht juba."

Seiklused olid veel segasemad. Kui Pobedaga taksot sõitsin, istus autosse üks daam, kes küsis: "Teil on selline aktsent, kust te olete?" Seletasin oma eluloo, nagu sinule praegu, ja ta ütles: "Tulge Leningradi ülikooli geoloogiat õppima!", et tema on geoloogiaosakonna dotsent. Ma ütlesin, et ei tule vene keelega toime. Ta vastas: "Pole viga, me aitame." Läksingi mina sinna ja sain sisse. Kui ma nägin teadetetahvlil kirja "Arrak Juri Karlovitš prinjat", käis minust tuline juga läbi ja selline pilt tuli silme ette: Uurali mäed, mina koksin kirkaga mingeid kive - viinapudel kõrval. Mõtlesin: "Issand jumal, sinna ma jään! Ei, seda elukutset mina ei taha!" Tulin ära, ma ei läinud ühelegi loengule. Siis tuligi vend ja ütles, et õpi joonistama, tule kunstiinstituuti.

Mis töö sul praegu käsil on?

Pooleli on maal "Esteedi kesköö". Enne seda on olnud kaks esteedi-teemalist maali: "Esteedi eine" ja "Esteedi lõuna". "Eine" ajal esteet sööb, laual on lilled, värgid-asjad - tassid sümbolitega yin ja yang -, teispool lauda on tühi raam või figuur ning akna taga paistavad ilmselt vangide näod. "Lõuna" ajal ripuvad akna taga juba jalad - nad on üles poodud. Aga "Kesköö" ajal on akna taga tumedad siluetid - kolm tükki punaste silmadega vaatavad! Asi on juba kahtlane - kesköösel!

Millest sellised sünged teemad? Kas sa oled sünge inimene?

Ma kujutan elu! Elu on ju sünd, probleemid ja surm.

Aga mis see mõte siis on?

Mõte on see, et ma teen sellest pilte. (Naerab.)

Kui sa noor olid, oli kindlasti raske ette kujutada, et sinust saab kunstnik, kelle töid Eesti president suurima tunnustuse märgiks kingib (veidi varem rääkisime fotost, millel president Ilvest kingib kindral Ants Laaneotsale Arraku graafilise lehe, mis kujutab mehi lohega võitlemas - T.K.)?

See oleks olnud naljakas anekdoot - Eesti president Brežnevi ajal! Need muutused meie elu ajal - minu elu ajal veel eriti, sest mäletan Saksa sõdureid siin; Tallinna pommitamise ajal olin 7aastane, olime keldris, kohutavad hirmud ja värgid. Olen rääkinud seda ka kunsti seisukohast, et näiteks XVIII sajandil elas kunstnik enam-vähem ühes kujutamise süsteemis elu lõpuni.

Viljaka maalimisaja 40 aastat elas ta ühes süsteemis - tol ajal oli ka eluiga lühem. Minu kunstniku loomeaja jooksul - 50 aastat, mis ma olen sellega tegelnud - on juba mitmeid hoiakuid, süsteeme, asju kogu aeg muutunud. Harjub ära! Ja ma lasen need mööda libiseda - vaikselt, viimased 20 aastat. Muutuge, muutuge - mis teha, igaühel on oma tee.

Ses mõttes oled sa ka ebaharilik kunstnik, et mõtestad oma tegevust - osa jätab selle kunstiteadlaste teha. 

Mul on lugu pildis olemas - on see siis tegelik, väljamõeldud või pildi maalimise käigus kujunenud lugu. Mul ei ole puhas abstraktne kunst ja ma ei mängi ainult värvi mõjuga. On olemas ka vormid, värvid, harmooniad, kompositsioonid - eri süsteemid, mis kokku moodustavad selle emotsiooni, selle loo, mida tahan väljendada ja mille vaataja oma tasemel vastu võtab. Ühele meeldib, teine vihkab, kolmas armastab, neljas käristab pildi lõhki, viies suudleb.

Vana-Egiptuses, Mesopotaamias või Sumeris polnud see, mida loeme nende kõrgeks kunstiks, sellises mõttes kunst, nagu me praegu räägime - see oli religioosne figuuride kujutamine uskumuste edasiandmiseks või võimu kujutamiseks, lõvid ja suured loomad hambad irevil. Abstraktne kujutamisviis on väga hiline, see on peamiselt XX sajandi ilming. Selle õitseng oli pärast II maailmasõda, kõik oli tohuvabohu, maha tapetud - ongi abstraktsioon, maailma lõpp.

Sa ei ole jõudnud sinnani ja vist ei jõua ka, et räägid, kuidas noorus on hukas?

Mind see noorus ei huvita, sest ma ise ei taha noor olla.

Mis sa ise praegu arvad Eesti noortest maalijatest? Neid nagu pole?

Miks ei ole, neid on hulga! Kunstiakadeemia lammutamine, mille asemel on asfalteeritud parkimisplats, on sümbol. Posti otsas, mis on platsi kõrval, on bussipeatuse silt "Kunstiinstituut". Pildi mõjust arusaamine on tänu tehnoloogiale täielikult teisenenud - mida kõike saab praegu fotoga teha, seda saab arvutis manipuleerida. Pildimaailm on teistsugune. Kui kunstnikke ei õpetata, kui kunstiakadeemia õpetus on selline, et sisemaailma, kunsti müstilist poolt ei õpetata ja jääb vaid väline pool, võtab tehnoloogia selle napsti üle. Keegi ei oska käsitsi nii hästi teha, kui praegu tehnika teeb. Tehnika on peal nagu kile ja me ei tea, mis kile all on. Aga seda, mis seal all on, peakski õpetama.

Minu suur näide viiimasel ajal on meri. Mere pind on ilus, lained, päike peegeldub, ujuvad vetikad ja surnud kalad. Aga kui tahad merd tundma õppida, osta akvalang ja balloonid ning sukeldu põhja! Merepõhi on sama, mis on Jungil kollektiivne alateadvus - vaat seal, kui sa istud põhjas ja kilomeeter su kohal on vett, on meri. Siis sul võib olla tunne: oh sa kurat, see on päris võimas. Aga kui istud kallimaga liivarannas ja vaatad merd, näed vaid pinnavirvendust. Samamoodi on, kui kunstis ei õpetata väljaspool esteetikat ka midagi sügavamat.

Mida siis sinutaolised saurused peaksid sellises olukorras tegema?

Töötama! Elevandid pidid ise surnuaeda marssima, aga mina ei lähe - las ikka kannavad! Inimene on loominguline loom ja praegusel ajal on tihti ära segatud inimese loominguline võime ja kunst - need on kaks eri asja. Meid ümbritsev tegevus on kõik loominguga seotud - inimene loob kogu aeg midagi. Aga kunsti mõte on inimeste sügavuste esiletoomine.

Kirjandust on maailm täis ja kõik kirjutavad, aga Dostojevski on proovinud seda sügavust kujutada. Miks ta on nii kuulus ja üks minu lemmikuid? Tänu sellele, et ta on pealispinnast sügavamale läinud. "Vennad Karamazovid" on tegelikult ühest inimesest kirjutatud, sest kõikides inimestes on need kolm venda: Aljoša oma usuga, Ivan oma maailmaparandamisega ja Dmitri oma naiste ja viinaga. See on fantastiline, see on inimkonna läbilõige. Tavaliselt võetakse: "Ah, Dostojevski, "Kuritöö ja karistus" - lõi kirvega muti maha."

Äkki Dostojevski ise seda kõike ei teadvustanud, vaid pelgalt kirjutas - seda enam, et tal oli vaja võlgu tasuda?

Loojatel on ka nii, et see, mida ta endale õigustab ülemisel pinnal, on üks asi, aga see, mis on tema merepõhjas, on teine asi. Ja Dostojevski põhi, alateadvus, sundis teda nii kirjutama. Seda meile ei õpetata, olen selle ise oma tahtega läbi närinud - kes see mind, tarbekunstnikku, õpetas?!

Oled nii graafikat kui maali teinud - milles nende vahe seisneb?

Minu enda seisukohalt on nii, et ma ei osanud maalida, kui kunstiinstituuti astusin. Joonistamine ja vormitunnetus tulid mul hulga varem - mul ei ole olnud õlimaalis õpetajat. Lõpetasin metallehistöö. Joonistamine oli meil täpselt sama tasemega nagu graafikutel ja maalijatel - viis aastat igal hommikul kell 8.15 algas joonistustund, see on kohutav drill! Aga sellest oli kohutavalt kasu. Küsitakse: mis see joonistamine annab? Joonistamine annab sulle kõigepealt vaatlemisoskust ja siis sinu mõistuse, käe ja tunde ühtlustamist, harmooniat.

Mida teha, et Ida-Virumaa oleks rohkem Eesti?

Eks inimene tahab ära kasutada kõiki võimalusi, mis on. On võimalused Euroopas ringi reisida ka hallipassimehel - kui sama mees elaks Venemaal, oleks tal raskem reisida ja olla. See probleem tekkis siis, kui Narva oli rindelinn, pommitati täiesti puruks ja pärast sõda ei lastud vanu Narva elanikke enam oma linna tagasi tulla. Need, kes 1940. aastate lõpus ja 1950. aastatel Narva asustasid, olid Venemaalt sisse sõitnud. Sealt algab probleem, aga mitte praegu. Praegu on selle probleemi vaikne-vaikne kustumine, mis kestab sada aastat.

Mina ei idealiseeri - selliste suurte rahvusgruppide paigutumine ühest kohast teise võtab tavaliselt kolm põlvkonda aega. Rääkida praegu kiiretest muutustest on naiivsus. Isegi kui me maksame Narvas poolteist korda rohkem palka, ikkagi ei taheta siia tulla. Sa võid tantsida ümber tamme kuu, kümme aastat - ega tammepuu selle pärast kiiremini kasva. Meie tants ei loe. Need on loomariigi kohanemisseadused. Eestlased välismaal - kolmas põlv hakkab sulama. Sama on Tallinnas Lasnamäel. Savisaar on väga osav poliitik - ta kasutab selle ära ja naerab sulle näkku. Sest demokraatias iga hääl loeb, ükskõik, kuidas sa selle hääle saad.

Loomad kaitsevad oma reviiri - pissivad puudele. Inimesele on alateadlikult sünnikoht ja -maa tähtsad. 20 protsenti rahvast võib edasi-tagasi reisida, aga mingisugune baas jääb. Need on looduse instinktid. Kaval mees kasutab ära näiteks võimaluse vabalt reisida, aga instinkt ütleb, et Venemaa on minu kodu.

Kõige tähtsam, mis tervele Eestile on vajalik, on iseseisvus ja vabadus. Ükskõik, millised rahvad siin segunevad ja on - ega eestlane ole puhas tõug. Üks minu lemmiksümbol on ka see, et elame nagu koridoris. Teised rahvad käivad koridorist läbi oma tubadesse ja mõned jäävad kauaks koridori pidama.