Romantilise jalgpalli usku treener

Erik Gamzejev
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sergei Ratnikov tunnistab, et jalgpallitreeneri töö pureb kõvasti närve ja mängu ajal võib vererõhk visata ka üle 200.
Sergei Ratnikov tunnistab, et jalgpallitreeneri töö pureb kõvasti närve ja mängu ajal võib vererõhk visata ka üle 200. Foto: Matti Kämärä

Kui Sergei Ratnikov peatreenerina kevadel esimest korda Sillamäe Kalevi riietusruumi sisenes, tajus ta seal pingelist õhkkonda, kus iga mees hoidis omaette. Sügiseks suutis ta meeskonna ühtses taktis hingama panna ja selle viljana saab Sillamäe meeskond mitu aastat kestnud üritamise järel Eesti meistriliigas kaela pronksmedalid.

10. novembril möödub 20 aastat päevast, mil maailmameistrivõistluste valikmängus kohtus Eesti jalgpallikoondis Lissabonis Portugaliga. 105 000 inimest oli tulnud  vaatama, kuidas nende lemmikud astuvad  selle mänguga finaalturniiri lävele. Selleks tuli vähemalt nelja väravaga alistada poole sajandi pikkuse pausi järel jalgpallikaardile naasnud tundmatu Eesti koondis. Portugali pallivõlurid võitsidki selle mängu, kuid ainult 3:0. Olite üks nendest sinisärkidest, kes sel päeval Portugali tollaste tähtede Futre, Pinto, Costa ja teiste rünnakuid tõrjus ega lasknud neile nii hädavajalikku neljandat väravat ära lüüa. Mis on teil sellest legendaarsest mängust tänini meelde jäänud?

Nad [Portugali koondise mängijad] olid pärast mängu nii vihased, et ei tahtnud isegi särke vahetada. Rui Barros [Üks Portugali tollaseid supertähti, kes klubijalgpalli mängis Torino Juventuses] oli ikkagi inimene ja pärast pikka ootamist sain temalt särgi kätte. See on mul praegugi alles.

Kas 105 000 möirgavat pealtvaatajat võtsid jalad nõrgaks?

Nad olid täismaja saamiseks sellele tähtsale mängule teinud eriti soodsad piletihinnad. Niipea kui väljakule ilmusime, hakati meid igasuguste asjadega loopima. Pidime soojendust tegema platsi keskel, et millegagi pihta ei saaks. Publik tegi omalt poolt kõik, et me kartma lööksime. Lärm oli nii kõva, et kaugemalt kui kolme meetri pealt me üksteist ei kuulnud.

Tegelikult mängisime normaalselt. Tulemus oli nendele muidugi šokk ja rahvuslik tragöödia.

Kui pärast mängu läksime hotelli restorani sööma, siis peaaegu tund aega ei tulnud ükski kelner ligi. Nad olid nii vihased meie peale, et miks me ometi ei lasknud Portugalil veel ühte väravat endale lüüa.

Mida andis selline kohtumine teile kui jalgpallurile, kes oli harjunud Eesti ja Soome liigades hoopis teistsugusel tasemel mängima?

Kindlasti kõvasti julgust.  See näitas, et maailma tipud on küll meist paremad, aga nad ei ole ka mingid imeinimesed.

Tolleaegses Eesti rahvuskoondises mängisid teie kõrval teiste seas ka Marko Kristal ja Igor Prins. Kuidas on nii läinud, et 20 aastat hiljem olete kõik kolmekesi tänavuse Eesti meistriliiga medalimeeskondade peatreenerid?

See tähendab, et saime omal ajal väga hea kooli. Tegelikult on tollest meeskonnast tulnud veel väga palju häid treenereid eesotsas väravavaht Mart Poomiga.

Kas olete treeneritena nüüd omavahel karmid konkurendid? 

Konkurendid oleme ainult mängu ajal, muidu saame ikka sõbralikult läbi. Me olime kõik ühes rühmas, kes pärast mängijakarjääri lõppemist tegid läbi pro-litsentsi saamiseks vajalikud treeneri kursused.

Sel ajal kui Eesti iseseisva koondisena taas mängida sai, olite vanuse tõttu juba mängija karjääri lõpetamas.  Kas olete sageli mõelnud selle peale, et kui oleks õnnestunud natuke nooremana rahvusvahelisel areenil end näidata, võinuks teie ees avaneda mitmete tuntud välisklubide uksed?

Ikka olen. Mul tegelikult vedas, et sain siiski paari aasta jooksul koondise eest 14 mängu pidada.

Kuid kõige rohkem kahetsen tagantjärele, et 1980. aastate alguses ei läinud ma Moskva Spartakisse. Käisin end seal näitamas ja mängisin  Spartaki duubli eest. Tollane legendaarne Spartaki peatreener Konstantin Beskov [kes juhendas tollal ka Nõukogude Liidu koondist] ütles, et mängija tüübilt olen ma Spartaki mees ja sobin neile.

Kuid ta tahtis, et mängiksin enne aasta mõnes farmklubis, et parandaksin oma töövõimet. Pärnus mängisin ju töö kõrvalt, mu treenitus ei olnud selline, mida eeldatakse professionaalselt jalgpallurilt. Beskov ütles, et pühendud  esiliigas täielikult jalgpallile ja ajad end vormi ning siis aasta pärast tuled Spartakisse.

Aga ma ei tahtnud Pärnust ära minna.

Miks te sellise elu võimaluse käest lasite?  

Mulle loodi Pärnus väga head tingimused. Tagantjärele saan muidugi aru, et loll olin.

Teist sai juba 25aastasena Pärnu kalakombinaadi meeskonna peatreener. Kuidas te treenerina ennast vanemate ja kogenumate mängijate seas kehtestasite?

Pool võistkonda olid minust vanemad mehed, teiste seas ka  Tarmo Rüütli [praegune Eesti rahvuskoondise peatreener]. Saime hakkama, sest see oli esimene ja viimane kord, kui Pärnu meeskond tuli Eesti meistriks. Mitu tuhat inimest käis mänge vaatamas, osa tegi seda puude otsast.

Mul oli seljataga sellesama Beskovi kool.  Tema metoodikat hakkasin kohe ka Pärnus rakendama. Mängisime samas stiilis nagu tolleaegne Spartak - lühikest ja kiiret söötu.

Mulle on räägitud, et üks tänapäeva Venemaa  tuntumaid jalgpallikommentaatoreid Georgi Tšerdantsev olevat kord ühe meeskonna kohta rääkinud, et mängivad nagu Pärnu kalakombinaat.  Küsitud, et mis meeskond see veel on.  Siis ta öelnud, et käis poisikesena suvel vanaema juures Pärnus ja talle jäänud meelde, kui ilusasti sealne meeskond tookord mängis.

Kas see tähendab, et see lühike aeg, mis te olite Beskovi juures, on kujundanud tugevasti teie kui treeneri käekirja?

Jah, tema mõjud ulatuvad minu puhul praegusesse aega välja.

Kuidas te lühidalt sellist mängustiili nimetaksite?

Romantiline jalgpall. Paljud mäletavad ehk 1980. aastate Moskva Spartakit, kui seal mängisid sellised mehed nagu Tšerenkov, Gavrilov ja teised superilusat mängu.

Olete püüdnud samamoodi mängima panna ka kõiki neid meeskondi, keda olete hiljem ise juhendanud?

Olen püüdnud küll, aga selleks on vaja ka mängijatelt sellekohaseid oskusi. Näiteks  Tallinna Kalevis [Ratnikov oli peatreener aastatel 2010-2012] ei tulnud sellest suurt midagi välja. Sillamäe Kalevis hakkab see õnnestuma. Ma arvan, et kõik, kes käivad staadionil, näevad, et me üritame mängida inimliku näoga jalgpalli.

Paljud treenerid on seda tüüpi, kes väljaku ääres karjuvad ja sõimavad või vehivad pintsakut vastu muru. Eesti jalgpallielu eestvedaja Aivar Pohlak on teid jällegi nimetanud üdini positiivseks inimeseks. Kuidas saab ainult heaga panna jalgpallureid tegema seda, mida vaja?

See on väga raske, aga ikka saab. Kannatust peab olema.

Tegelikult on see nii närviline töö, et lausa jube. Öeldakse, et jalgpallitreeneri elust kulub üks päev sama kiiresti nagu tavalisel inimesel nädal. Treeneritel on mõõdetud, et mängu ajal viskab vererõhk üle 200. Pinge on nii suur.

Paljud arvavad, et treeneritöö on väga lihtne - viid päevas ühe kahetunnise trenni läbi ja pärast ainult puhkad. Tegelikult mõtled kogu aeg eelseisvast mängust, mida saaks paremini teha.

Kuidas te  nende suurte pingetega hakkama olete saanud, et katus sellise vaimse pingega ära ei sõidaks?

Ega head retsepti olegi. Eriti raskelt elad toimunut üle siis, kui kaotad mängu, milles oled tegelikult domineerinud. Nagu näiteks meie viimane mäng kodus Levadiaga, mille kaotasime 1:2. Pärast niisugust mängu ei saa vähemalt kaks ööd rahulikult magada.

Kas teie kogenud silm tabab enamasti enne mängu silmavaatest ära, kes meestest on täna valmis lahingusse minema ja keda oleks mõistlikum varumeeste pingile jätta?

Ma räägin ikka, et ma võin eksida. Aga mul ei tohi olla meeskonnas lemmikuid, keda ma teistele seepärast eelistan.

Tegelikult on väga palju asju, mida jälgida ja mille põhjal saab otsustada mängija valmisoleku üle - kuidas ta liigub, milline on tema esimene pallipuude jne. Siis tulebki otsustada, kas vahetan ta välja või sõiman natuke ehk motiveerin hääletooniga. Mängijad on erinevad: ühele mõjub sõim, teine vajub sellest ära ja vajab hoopis ergutamist.

Sillamäe Kalevis mängib ka teie oma poeg Daniil. Kuidas suudate teda objektiivselt hinnata? 

Temaga ongi kõige raskem. Pigem kipun talle liiga tegema. Kui tunnen, et keegi on temaga võrdne, siis jätan ta pigem  pingile, kuigi siis tehakse mulle etteheiteid, miks ma oma poega mängu ei pane.

Kevadel Sillamäele tulles rääkisite, et väga tähtis on luua hea meeskonnavaim. Kuidas selle loomine on käinud?

Treener peab saavutama iga mängijaga hea kontakti. Ütlen ausalt, et kui tulin esimest korda Sillamäe Kalevi riietusruumi, siis kõik istusid omaette ja atmosfäär oli pingeline. Sõjaväekorda ei saa jalgpallimeeskonnas kehtestada, aga tähtis on anda mõista, mida mängijatelt nõutakse.

Mis tänavusel hooajal on Sillamäe Kalevi edu võti olnud?

Peamine, et klubi juhatus on toonud kokku mängijad, kellega võib medalite peale mängida. Nende seas ka välisklubide kogemustega jalgpallureid, kes suudavad olla meeskonna liidriteks. Treeningprotsess on kulgenud hästi ja tingimused on Sillamäel väga head.

Kas pronksmedal oli sel hooajal Sillamäe jaoks võimete lagi?

Ei. Ma arvan, et oleksime võinud kas just meistriks, aga hõbedale kindlasti tulla. Kaotasime mitu tähtsat mängu seetõttu, et 80 protsenti põhikoosseisu mängijatest tuli kokku alles sel aastal, lisaks vahetus kevadel treener. Kokkumängu harjutamine nõudis aega.

Kui viimastel aastakümnetel on meistritiitel läinud muudkui Tallinna klubidele, siis usun, et varsti tuleb provintsimeeskonna kord ja see meeskond on Sillamäe Kalev.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles