Mis on Eesti majanduse edu võti?

Robert Kitt
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erakogu
Foto: Erakogu

Väljaspool Eesti suuremaid tõmbekeskusi ei ole tarvis ilmselt pikalt meenutada, et nimetada mõni asula või isegi linn, mis ühe või teise peamiseks tööandjaks olnud ettevõtte lahkumise tõttu oma hiilguse ja seejärel tööealise elanikkonna on kaotanud. Kas sellise olukorra kordumise risk on praegu pigem suur või väike?

Eesti majandus on küllalt hajutatud  igas mõttes. Me ei saa tuua välja ühtegi majandusharu, mis teiste ees pikalt juhiks. Kui jätta välja kohalikud eripärad, siis laiemalt vaadates pakub ka meie suurim tööandja, töötlev tööstus, leiba vaid ligi 17% töötajatest. Pärast kriisi majanduse veduriks olnud kaupade ekspordis ei ulatu suuremad kaubagrupid aga rohkem kui veerandini koguekspordist. Sihtriikide hulgas on Rootsi ja Soome osakaal 1/3 ning müük Venemaale, Lätti ja Leetu annab kokku ¼ ekspordist. Seega on hajutatud nii meie eksporditavad kaubad kui kohad, kuhu neid veame.

Eesti tervikuna on majandust hajutades suutnud hästi hajutada ka riske. Lihtsustatult öeldes peame olema tänulikud, et Eestisse ei ehitatud suurt BMW tehast, mis pannuks endast sõltuma paljud väikesed allhanketegijad. Raskustesse sattudes tõmbaks niisugune tehas kaasa suure osa temaga seotud väikesi ettevõtteid.

Sellele vaatamata on mitmed mõtlejad soovitanud välja valida eelisarendatavad sektorid ning keskendada nii teadus- ja arendustöö kui tootmine nendesse. See toob paraku kaasa riski - isegi kui näeme mõnes majandusharus probleemi tekkimas, pole meil piisavalt aega (ning väikese majandusena ka võimalusi), et teha kiireid muutusi ja end kaitsta.  Meie kohaliku majanduspoliitika ülesanne võiks pigem olla ettevõtluse mitmekesisuse tagamine, et hajutada kontsentratsiooniriske.

1980ndatel sai läänemaailmas valdavaks tootmise väljaviimine arengumaadesse, kus see oli odavam - näiteks Aasiasse. Töökohtadele järgnesid paraku aga sageli oskusteabega inimesed. Eesti on siinkohal seni võitjate poolel: kui alguses tõid välisettevõtted siia tootmise, sest meie palgad on väiksemad, siis nüüd on järgnemas ka tootearendus. Ettevõtjale on tähtis, et kohalik tööjõuturg suudaks pakkuda vajalike oskustega inimesi - nii kirurge kui lihtsama töö tegijaid. Eesti ei vaja ainult kõrgetasemelist tööjõudu, vaja on erisuguste oskustega inimesi. Kui otsustamegi valida eelisarendatavaid valdkondi, ei tohiks lasta tekkida olukorral, kus madalama kvalifikatsiooniga inimesed ei leia kodu lähedal väärilist rakendust ja väljaränne hoogustub seetõttu veelgi.

Eesti ettevõtja eelised on ikka needsamad: orienteerumine väikestele kogustele, kvaliteetne toodang ning mõnevõrra madalamad kulud. Kui me neid eeliseid hoiame, väheneb aja jooksul üha ka risk, et mõni Eesti väikelinn sõltub ühest suurest tööandjast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles