Tudulinna lastekodu päkapikud on Tallinna lõvid

Sirle Sommer-Kalda
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juhataja Karis Mugamäe kinnitab, et lapsed on asenduskodus õnnelikud ja hoitud ning neid ei pea haletsema.
Juhataja Karis Mugamäe kinnitab, et lapsed on asenduskodus õnnelikud ja hoitud ning neid ei pea haletsema. Foto: Matti Kämärä

Päkapikk on pealinna advokaadi Urmas Ustavi kohta tegelikult vähe öeldud: mees, kes kinkis koos oma velledega Lions-klubist Tudulinna asenduskodule uhiuue bussi, on toeks ka muul ajal. Kui vaja, ostavad jalgrattad ja muruniiduki, kui tarvis, remondivad korterid. Tulu saamiseks müüvad jõuluturul hõõgveini.

Vandeadvokaat, advokaadibüroo LEXTAL partner Urmas Ustav ütleb, et tal ei ole midagi sesoonse heategevuse vastu, aga temale jääb sellest väheseks.

"Minule pole heategevus see, et võtan sülditaldriku kõrvalt telefoni, helistan "Jõulutunnelisse" ja siis olen endale kuni järgmise jõuluni ostnud indulgentsi, et tegin ka heateo, ja võtan nüüd selle peale. Sealjuures ma ei taha midagi öelda "Jõulutunneli" projekti kohta, mis on väga kihvt. Samamoodi on väärt igaüks, kes õpib enda ümber ringi vaatama ja endast nõrgemaid märkama. Meie asi on püüda sõna võimalikult palju laiali saata."

"Meie" all peab ta silmas Lions-klubi LC Tallinn Eesti I. Vanimat riigis tegutsevat lõviklubi, mis registreeriti juba kaks aastat enne Eesti iseseisvumist. Selles lõviklubis on üle 30 liikme ja lihtsam oleks nimetada elualasid, mis pole klubis esindatud. "Siin on inimesed, kes leiavad, et on hea midagi head teha," võtab Ustav asja kokku.

Edukas mees usub, et abivajajate tähelepanemine ja aitamine on mõtteviisi küsimus ega sõltu niivõrd inimese rahakoti paksusest. "Kui uks on juba paokile läinud, siis pole mingit vahet, kas inimene jõuab heategevuseni täna, homme või kümne aasta pärast. Oluline on see, et seeme tuleb idanema panna."

Tulevased lojaalsed kodanikud

Lastekodulaste märkamine pole üksnes õilis tegu. Kui jätta kõrvale paatoslikum pool, on see pragmaatilises mõttes puhtalt sisejulgeoleku küsimus, kinnitab Ustav.

"Kõik me teame, mis tuleb elu hammasrataste vahele jäänud lastest, kes saadetakse kombinaatlastekodusse. Tudulinna asenduskodus teevad inimesed ära metsiku töö selleks, et neist tuleksid palju suurema tõenäosusega tublid, lojaalsed, eesti keelt oskavad Eesti Vabariigi kodanikud, kes saavad oma eluga tulevikus ise hakkama ega ole riigile koormaks. Kes maakeeli öeldes ei pätistu."

Ustav möönab, et igaks heategevusprojektiks on vaja leida aega ja energiat, aga kui see muutub ühel hetkel loomulikuks, siis lihtsalt võtad selle aja. Ka siis, kui oled keskmisest hõivatum.

Tudulinna asenduskodu abistamiseks, aga ka teistest heategevuslikeks ettevõtmisteks kaupleb klubi üheksandat aastat Tallinna Raekoja platsil jõuluturul hõõgveiniga. Turg kestab ligemale 40 päeva ja iga klubiliikme kohta tuleb neli 5tunnist vahetust.

"Aega pole kunagi, aga seda tuleb lihtsalt võtta, sest muidu ei saaks midagi tehtud. See on hästi naljakas kogemus, kui hommiku poole teed advokaaditööd ning lõuna ajal vahetad riided ja hakkad hõõgveini müüma."

Kuni jõuludeni on 95 protsenti ostjaskonnast soomlased, kellele rahvusvaheline lõviliikumine ei vaja tutvustamist. Pärast jõule ja uue aasta alguses saabuvad Vene turistid, kellele küll Lions-klubid ei ütle midagi, aga kes poetavad meelsasti raha korjanduskarpi, kui selgitada, et kõik läheb püha ürituse tarbeks.

Veenmist ei vaja

Päeval, mil Lions-klubi liikmed ajavad asenduskodu hoovi uue Peugeot väikebussi, on päkapikutamine täies hoos. Uus buss vahetab välja kasutatud eelkäija, mille sama klubi poolteist aastat tagasi kinkis, kuid mille pidamine läks suure läbisõidu tõttu kulukaks.

Ustav rõõmustab, et head asjad hakkavad oma elu elama. "Kui eelmise bussi saamislugu oli 5-6aastane projekt - tuli tutvustada lastekodu ja siinseid inimesi -, siis uue soetamiseks polnud mul vaja peaaegu midagi teha. Klubiliikmed on siin nüüdseks korduvalt kohal käinud ja veendunud, et siin tegutsevad vastutustundlikud inimesed."

Ustavi tutvus asenduskodu asutaja Maria Minhofiga ulatub kaheksa aasta taha.

"Sattusin nägema Mariat ühes Maire Aunaste saates. Mõtlesin, pagan, peab ikka inimesel suur süda sees olema, et sellist asja teha! Siis ma polnud veel Lionsis, aga hakkasime oma advokaadibürooga Tudulinnas käima. Meil tekkis algusest peale hea klapp. Kui kohtume, siis ta alati kallistab ja musitab."

Minhof kinnitab, et Urmas on nagu oma poeg, kellele saab otse rääkida, milles probleem ja kus on abi vaja. "Näiteks kui oli suur probleem veega - see oli nii jube, et ei saanud söögitegemiseks ega valge pesu pesemiseks kasutada -, ostis klubi mitu tuhat eurot maksnud filtrid."

Minhofi kasuperest eraldi tegutsevas asenduskodus hinnatakse aga kingituseks saadud muruniidukit, uusi jalgrattaid ning kooliealiste laste perele renoveeritud ja sisustatud kortereid. "Nad on justkui meie suured ja tugevad vennad - lõvid," iseloomustab asenduskodupere oma häid sõpru.

Hindamatu abi

MTÜ Maria ja Lapsed juhataja Karis Mugamäe tõdeb, et ilma kõrvalise abita poleks asutus kindlasti see, mis ta praegu on. "On olnud hetki, kus oleme mõelnud, kas lõpetame tegevuse või jätkame. Kui olime kaheksa lapsega, oli peaaegu võimatu toime tulla. Elasime siis veel Maria majas ja saime Lions-klubilt eluks vajalikku abi kuni küttepuudeni välja."

Nüüd, kui asenduskodu on jõudsasti laienenud, on saabunud paremad ajad. "Riigilt saadud rahaga saaks esmavajadused rahuldatud, aga küsimus on selles, mis tasemel ja kas see oleks see kvaliteet, mida me tahame. Ilma toetuseta jääks küsimärgi alla teraapiline pool, mida me Lions-klubi ja TÜ kliinikumi lastefondi abil pakume. Meil poleks kindlasti füsioterapeuti, tegevusterapeuti-logopeedi ja eripedagoogi," loetleb Mugamäe.

Erispetsialistide rolli ei saa aga juhataja sõnul üle hinnata, sest lapsed, kes lastekodusse tulevad, on aina raskemad: lapsepõlvetraumad on sügavamad, väga palju on uimasti- ja alkoholisõltlaste lapsi, neid, kes on kogenud vägivalda. Haavad on sügavamad ja laste psühholoogiline seisund keerulisem.

Väljastpoolt käivad tugijõud ei tohterda ainult hingehaavu. Näiteks 3aastane tüdruk, kes külaliste juures rõõmsalt ringi silkab, ei peaks arstide esialgse prognoosi järgi üldse kõndima. "Ta tuli meile kahekuusena ja on tänu füsioterapeudile läbi teinud väga kõva arengu. Aga see on olnud pikaajaline protsess," räägib Mugamäe.

Ustav ütleb pisitüdruku edusaame vaadates, et lahkub Tudulinnast aina kergema südamega. Ja meenutab, et esimestel kordadel oli ta täiesti läbi raputatud, mõjutatuna lugudest, milliseid koledusi vanemad oma lastele teevad.

"Aja edenedes lähen ära järjest parema tundega. Näen, et need inimesed, kes siin toimetavad, on tublid ja lapsed rõõmsad. Mõningaid asju ei saa asendada. Aga olen täiesti veendunud, et lapsed elavad siin palju paremini kui väga paljudes Eesti kodudes, kus formaadi mõttes on kõik korras: on ema, isa ja kodu. Aga mis seal tegelikult toimub, on iseküsimus."

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles