Kaevanduspargi maapealne osa võtab jumet

Külli Kriis
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rikastusvabriku teise korruse lae keskosas olevad punkrikolud jäävad üksnes eksponaatideks, seinaveersetesse paigaldatakse aga Sigrid Karboni sõnul arvutiekraanid, kust saab vaadata erisuguseid teemakohaseid programme.
Rikastusvabriku teise korruse lae keskosas olevad punkrikolud jäävad üksnes eksponaatideks, seinaveersetesse paigaldatakse aga Sigrid Karboni sõnul arvutiekraanid, kust saab vaadata erisuguseid teemakohaseid programme. Foto: Matti Kämärä

Kohtla kaevanduspark-muuseum ei võta mullust suurimat külastajate arvu võimalusena loorberitele puhkama jääda, vaid nuputab pidevalt uusi ideid, mis inimesi esimest, teist ja kolmandat korda maa alla kutsuks. 

"Eelmisel aastal käis meil kogu muuseumi ajaloos rekordarv külastajaid," ütleb kaevanduspargi muuseumi tegevjuht Sigrid Karon. "Kõige rohkem käidi muidugi Eestist - 77 protsenti -, riikidest järgnesid Venemaa, Soome, Läti ja Leedu. Kõige kaugemad külastajad tulid Koreast - nemad filmisid siin, meist oli nende televisioonis uudislõik - ja Indoneesiast. Sel aastal, tõenäoliselt maikuus võtame vastu muuseumi avamisest arvestades 300 000. külastaja."

Majutusest teeniti tunamullu mõnevõrra rohkem, sest siis majutati muuseumi allmaaosa ehitajaid. Aasta-aastalt on vähenenud valla toetus, mida eraldati sihtfinantseeringuna avalike teenuste osutamiseks, suusaradade ja rolleriraja käigushoidmiseks.  Muuseumi projektijuht Illart Jool mäletab, et muuseumi algusaastail 28 000 euroni küündinud toetussumma oli mullu juba peaaegu poole väiksem. Tänavuse aasta kohta pole veel teada, kas vald üldse toetab.

"Suusarajad tegime oma rahaga  - sisse on sõidetud kõik rajad peale viiekilomeetrise, mille tagumine, pööranguots on vee all. Radade valgustuse eest maksab vald," räägib Jool.

Suletud karjäär uputab

Sigrid Karon tunneb heameelt, et muuseumipileti kallinemine pole külastajaid eemale ehmatanud. "Olime sunnitud hinda tõstma, sest kulutused on suurenenud - elektrikulu kasvas 45 protsenti!" ütleb ta selle põhjuseks Aidu karjääri sulgemise. "Kuni Aidu töötas, maksis meie maa-aluse osa elektri kinni Eesti Energia. Nüüd maksame ise ja elektrit kulub varasemast märksa rohkem, sest sellesama sulgemise tagajärjel peavad meie pumbad rohkem töötama, et vett välja saada."

Varem töötasid pumbad ööpäevas 9-10 tundi, praegu 18-19 tundi.

"Kui veetõkked ette saab, läheb asi paremaks," ütleb Illart Jool, et need tõkked on juba olemas ja paigas, aga kuni muuseumi uue peahoone ja maa alla uue sissepääsu avamiseni neid veel kasutada ei saa, sest see uputaks praeguse sissepääsu mõne tunniga.

Karon ütleb, et kuigi vee erikasutustasu muuseum vee väljapumpamise eest maksma ei pea, küsitakse neilt selle eest saastetasu võrdsetel alustel töötavate kaevandustega. Eelmisel aastal oli see summa 2000 eurot. Jah, väljapumbatavas vees on palju sulfaate, ent selle ühest looduslikust keskkonnast (maa alt) teise (kraavi) välja pumpamine ei mõjuta sulfaatide sisaldust põrmukestki.

Täiendus Viru kaevandusest

Kaevandusmuuseum pakub külastajate köitmiseks erisuguseid pakette alates tavalisest ekskursioonist kuni ka teisi turismiobjekte hõlmava perepuhkuseni. Mullu detsembris alustanud mutimaaga tahetakse rohkem tähelepanu pöörata laste mängulisele kaasamisele ja neis reaalainete vastu huvi tekitada. Kuu aega tegutsenud mutimaad on külastanud juba ligemale kakssada last. Mutimaad on kavas edasi arendada: "Mutionu peo" pakett võimaldaks maa all sünnipäeva pidada, suvel tahetakse lasteetenduseni jõuda.

Suure panuse arengusse on andnud suletud Viru kaevandus, kust muuseumi eksponaadid märkimisväärset täiendust said: diisel- ja elektrivedur, allmaaraudteekraana, erisugused vagonetid ja 18 kaevurit mahutav vagun, kaks kopplaadurit, puurseade ja hulganisti väiksemaid asju.

"Viru kaevanduse töötajatel, kes neid asju meile ära tooma tulid, oli tõeliselt hea meel, et need muuseumis endale "uue kodu" leiavad, mitte lihtsalt vanarauaks ei lähe," räägib Karon.

Rikastusvabrikul uus ilme

Juba selle aasta lõpus hakkab kaevanduspark-muuseum pakkuma külastajatele uut ahvatlust - muuseumi maapealset osa ehk põhjalikult uuendatud vana rikastusvabrikut.

Mullu mais alanud ehitustöid polnud väljastpoolt vaadates pikka aega üldse näha.

"Kõige hullem töö oli vanast ajast punkritesse jäänud põlevkivi kättesaamine ja väljatassimine," ütleb ehituse peatöövõtja AS Eviko objektijuht Vladislav Larionov. "Seda kivi oli ikka väga palju ja see oli puhas käsitsitöö. Kogu see objekt on tegelikult sada protsenti käsitöö; vanade hoonete puhul ei saa kunagi kõiki asju ette näha ja palju tuleb alles töö käigus välja või ümber mõelda."

Koristamist oli pikalt tühjana seisnud hoones väga palju. Nüüd on osa põrandaid juba valatud ja aknaid vahetatud; hoone postidel eendunud osa on maha lammutatud ja alumised korrused klaasist seinad saanud.

"Ekspositsiooni jaoks võtame kasutusele kaks alumist korrust; kolmandalt korruselt algab ka liikumine mööda galeriid maa alla," selgitab Karon. Ülemistel korrustel teeme kõik seadmed korda, aga tööle neid panna ei saa - jäävad lihtsalt vaatamiseks."

Vabriku paetorni hakkab mööda galeriid pääsema otse vabrikust ning selle ülemistel korrustel tutvustatakse ehedas keskkonnas põlevkivi töötlemist ja rikastamist.  Näiteks seitsmendal korrusel, kus naised põlevkivist paasi välja sorteerisid, hakatakse taustaks näitama videointervjuusid nendesamade naistega.

Järgmisena võetakse käsile kaevanduspargi territooriumi korrastamine. Illart Jooli sõnul laekus hankele neli pakkumist.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles